Projekt LupusEST
Algas see nii, et millalgi eelmise suve lõpus tuli K-ga skypes jutuks, et ei ole eriti kellagagi hüpata, aga tahaks korralikku 4-wayd, kuna midagi suuremat niikuinii ei saa. Mõtlesime siis, et prooviks õige tiimi kokku saada. Ülejäänud 2 liikmega eriti palju valikut ei olnud. Oluline ei ole niivõrd hetke lennuoskus, kuivõrd tahe ja võimalused sellesse üritusse oma raha ja aega panustada. Ajaliselt kogu puhkus ja rahaliselt arvestasime nii umbes 7k euriga. Eesmärgiks World Cupil 10 punkti keskmist ja uus Eesti rekord. M ja A olid asjaga nõus. Eriti A, kes oli isegi nõus korra üksinda tunnelis käima, et oma personaalset lendamist lihvida. Kaamerat projekti selles faasis veel vaja ei olnud, aga põhikandidaat oli ikka W. Enne sügist jõudsime Kuusikul 2 hüpet teha ja need tulid päris kenasti.
Noja nii see siis käima läks. Igal neljapäeval kriiperdasime. Algul läks veidi vaevaliselt, aga pärastpoole hakkasid ka blokid meelde jääma. Novembris läksime mina, A ja M Bedfordi tunnelisse. K asemel lendas outside kohal coach S. Viimati olin tunnelis 2007 ja nüüd oli lendamine ikka väga ebakindel. Viga oli see, et hakkasime kohe 4-wayd lendama. Mulle isiklikult oleks olnud vaja tunnike coachiga 1-1 lennata, et oma liikumised, pidurdamised ja pöörded korda saada. Lendamine läheb muidugi paremaks ka koos kujundeid tehes, aga siis keskendud ikka rohkem grippide võtmisele kui omaenda lendamisele. Ma lendan ikka liiga palju kehaga ja liiga vähe käte ja jalgadega. Selgus ka see, et mu fs-suit on vähe suur ja kui ranitsat seljas pole, siis lotendab kõvasti. Selle tulemuseks olid veriseks hõõrutud jalad ja vajadus kanda vöö ümber 5 kg tina, et M-ga levelil püsida.
Veebruaris uuesti Bedfordi ja seekord juba kogu tiimiga. Tunne oli vähe kindlam, kui esimesel korral ja mõned asjad hakkasid juba päris hästi välja tulema. S vist leidis, et piisavalt hea tulemus on, kui me tunnelis üksteist ära ei tapa, sest ka pärast totaalselt ebaõnnestunud sessioone oli ta väga rõõmus ja leidis sealt midagi positiivset.
Märtsi lõpus kolmas kord tunnelis ja sealt kohe Empuriasse. Seal liitus meiega ka W. Tunnelis läks päris hästi. Randomid tulid juba kohati nagu päristiimidel ja blokid said ka kõik ilma suurema vägivallata tehtud. Paraku esimesed hüpped Empurias kahandasid meie entusiasmi tublisti. Hüppel nimelt on selline asi nagu exit ja mägi, mida tunnelis kuidagi harjutada ei saa ja puudu on sealt seinad ja põrand. Exitid ei tahtnud kohe kuidagi lennata ja kujundid olid mööda taevast laiali. Mind tabas suur pettumus selle 10 tunni tunneli kasuteguris. Nagu polekski seal käinud. J dirigeerimisel hakkasid asjad ikka natuke paremuse poole liikuma. Selle triki tegime ka, et vahetasime M-ga slotid ära. Enne olin mina inside ja tema tail, siis nüüd mina tail ja tema inside. See andis tsentrile kiirust juude, mina ei pidanud enam üldse tina kandma ja M sai keysid anda. Nii palju oli tunnelist kasu, et lendasime seal palju ka B slotte. Niiet nüüd ei olnud mul eriline probleem inside asemel tail olla. Ilmad olid ilusad, packerid pakkisid ja meie muudkui hüppasime. 9-10 hüpet päevas. Lisaks kriiperdamine ja debriefid. Kella 9 ja 5 vahel ei olnud ühtegi vaba hetke. Siis lõpetasid Saksa sõjardid oma hüppepäeva ära ja meie ka, sest polnud piisavalt rahvast, et TwinOtterit üles saada. Õhtul sõime ja jõime hästi ja nalja sai palju. Ainult, et juba seal sai selgeks, et see 7k euri budjett saab küll märkimisväärselt ületatud. Üks probleem, mis meil oli, oli see, et üritasime punkte keerata oluliselt kiiremini, kui me seda suutsime. Tulemuseks oli suur hulk buste igalt hüppelt, kui keegi lasi enne lahti, kui kujund koos oli. Lõpuks läks siiski asi paremaks. Rabelemist vähem ja punkte rohkem.
Aprillist mai lõpuni tegin Eestis 2 hüpet ja siis Gryttjomi Basic campi. Oli kerge hirm, et pärast sellist vahet tuleb jälle otsast peale hakata, aga esimesed hüpped olid üllatavalt head ja kogu laagri jooksul selliseid totaalselt ebaõnnestunud hüppeid oli päris vähe. Exitid hakkasid ka tasapisi lendama ja mõne punkti saime ka mäe peal keeratud. Great success. 10 punktist olime siiski päris kaugel ja tiimi liikmeskonna seast hakkas kostma arvamusi, et äkki ikka see aasta ei peaks võistlema ja veel trenni tegema. Minu jaoks oli see kogu aeg olnud ühe aasta projekt ja ilma võistluseta oleks ma selle kohe ära lõpetanud. Mingi mõõdetav eesmärk peab olema. Lihtsalt koos hüpata on tore küll, aga selle jaoks ei ole vaja veeta 10 tundi tunnelis ja iga nädal kriiperdada. Variant oli WorldCup asemel mõne riigi nationalil osaleda, aga kuupäevad ei sobinud ja nii jäigi ikka WorldCup, kuhu sai ka ennast regatud.
Juulis Parasummer. Ma tegin seal ühe mitte 4-way hüppe ja selleks oli 5-ne speedstar. Kogu muu aeg tiimihüpetele. Hakkas tekkima teatav stabiilsus ja hüpped tundusid päris head. Paraku kui pärast videotelt punkte kokku lugesime, siis jäid need paremal juhul sinna 8-9 kanti, aga oli ka 5-seid sooritusi. Üle 10 polnud ühtegi. See muutis 10 punkti keskmise saavutamise reaalsusest unistuseks ja uue Eesti rekordi tegemise (kehtiv oli 9 punkti) palju tõsisemaks väljakutseks, kui enne arvasime.
Saarlouis ja WorldCup/EPC. WorldCup-i ja WorldMeet-i põhi vahe on see, et cupil võib igast riigist osaleda kuni 4 tiimi, aga meetil ainult üks. See muudab meeti vähe tõsisemaks ürituseks, aga meie jaoks oli wc piisavalt üle pea võistlus anyway. Algul pidid seal ka iirlased osalema, keda lootsime võita, aga nad ikka ei osalenud niiet lugesime oma põhikonkurendiks Türgit.
Pühapäeval oli ilm kehv, niiet sõitsime hoopis Luxemburgi. Esmaspäeval oli ilus ja saime asuda treeninghüppeid tegema. Ega need ülemäära hästi ei läinud, aga samas 4 hüppe jooksul oli märgata teatavat progressi. Laagrites tegime alati ühte hüpet 2x ja siis teine katse oli tavaliselt hulga parem kui esimene. Võistlustel paraku saab ühte hüpet ainult ühe korra teha. Esmaspäeva õhtul oli loosimine ja uue rekordi tegemiseks sealt midagi rõõmustavat ei tulnud. Kõik 2 või 3 blokiga hüpped. Kogu draw ainus 3 randomiga kiire hüpe (N-F-A-7) oli 10. roundis ja sinnani pääsevad ainult 6 esimest.
Teisipäeval ka ilus ilm. 9-st alustasime ja lõunaks oli 4 roundi tehtud. Siis hakkasid 8-wayd ja freeflyerid hüppama.
1. round C-22-19, 8 punkti aega, 1 bust, kokku 7. Sai selgeks, et Türgist oleme me ikka jupp maad paremad, aga nendega see paremus ka piirdus
2. round E-M-1-2 Eeldatavalt natuke kiirem hüpe, kui eelmine ja 9 punkti. Konkurendina tekkis esile Austria, kes esimese roundi sai 10 ja teise 7.
3. round 12-9-16. aega tuli 10 ja korraks oli ekraanil ka 10. Rõõmustasime juba, et rekord tehtud, aga ikka tuli üks bust ja 9 punkti
4. round O-8-10 ja jälle 9 punkti. Hakkas juba viirastuma kuri saatus, et kõik hüpped tulevadki 9 punkti ja rekord jääb tegemata.
Kolmapäev oli Q-14-5 päev. See jääb vist päris kauaks meelde. Teisipäeva õhtul kriiperdasime seda tublisti ja kuna kolmapäeva hommikul sadas, siis hommikul ka. Lõpuks saime lennukisse ja pobisesime kõik omaette q-14-5, q-14-5, q-14-5,... kildi pealt kutsuti lennuk alla tagasi ja istusime ja jälle ja mõtlesime oma q-14-5 peale. Varsti saime jälle lennukisse ja seekord jõudsime lausa 2 kildi peale, kui lennuk alla tagasi tuli. See q-14-5 on ilmselt kõige rohkem visualiseeritud hüpe. Point on selles, et 5 vahetab nii esi- kui tagatükil kohad ja järgmisel ringil on kõik teistes slottides. Lõuks ikka saime hüpata. Q exit ei olnud just suurem asi ja kaotasime sellega veidi aega. 8 punkti, aga rõõm, et see hüpe lõpuks tehtud sai.
Neljapäev ka sadas, aga 2 hüpet siiski saime.
6. round P-17-K-18. exit küll lendas, aga 17 alguse eest saime busti ja 18 keerasime üle. 7 punkti. Nüüd hakkas Austria eest ära libisema ja rekord lihtsalt tuli ära teha
7. round 21-L-J-13. exit lendas, 21-d ja esimene 13 ka. Teine 13 läks kehvalt, aga see oli ajast väljas anyway. 10 punkti ja uus rekord käes.
Reedel vihm ja pilved nagu ikka, aga lõpuks saime oma viimase roundi ära hüpata. 3-11-B. Sellest lootsime ka suht kiiret hüpet. Jälle 10 punkti. Noja siis veel see asi, et 3. ringi alguses õnnestus mul valest jalast võtta ja enesekindlalt kinni hoida. Õnneks oli see juba ajast väljas ja punkte ei mõjutanud. Sellegipoolest lubasid nad selle pildi ära raamida, kuidas minu 4-way võistlussportlase karjäär lõppeb vale gripiga.
Võistluste saldo 69 punkti 8 roundiga, mis teeb keskmiseks 8.6. Ei tulnud ka 9 keskmist, aga tegelt ikka päris hea võistlus oli. Ükski hüpe totaalselt nässu ei läinud. Geras aastal 2006 saime läbi vihma 5 roundi hüpata ja siis olid tulemused 4,7,7,9 ja keskmine 6.8. Teatav progress ikka oli.
Nüüd pole siis muud, kui soovida teistele tiimi liikmetele edu uue saba otsimisel ja loodan, et nad järgmisel aastal teevad 12 keskmist ära nagu soov on. Mulle läheb 10k eur aastas veidi liiale ja pole ka soovi veel ühel aastal tervet puhkust ainult langevarjutamisse panna. Ei usu hästi, et ma veel ühe aastaga oluliselt paremini lendama hakkan ja 12 punkti jaoks on vaja oluliselt paremini lennata.
posted by mno @ 00:55
<< Home