manoblog

EMV 15 vaba

2012-01-27T21:51:00.000+02:00

Ma olen üle 10a juba neid Estoppeti maratone sõitnud. Algul oli neid veidi vähem, aga viimasel ajal juba iga nädalavahe. Noja kõik tulemused veel üsna samasse auku ka. Kui hea päev ja hea maht selja taga, siis 50 sekka, kehvematel aegadel 100 mõlemale poolele. Iga nädalavahe maratoni sõita ei jaksa. Selles mõttes, et läbi sõita muidugi võib, aga kui võistelda ja üle 2 tunni anaeroobsel piiril kraapida, siis ega ikka nädalaga ära ei taastu. Niiet tuleb ikkagi mingi valik teha. Lisaks on kummaline see, et sportlased sõidavad 10 ja 15 ja sprinti ja vahel harva 30 ja 50, aga harrastajatele on iga nädalavahe ette nähtud 40+ maraton. Kuna nende pikkade võistlustega on mul kiirus täiesti ära kadunud, siis mõtlesin, et see aasta üritan ka lühemaid võistlusi sõita.

Kuulsin, et EMV 15 vabal peaks harrastajate klass ka olema, maksin 6 euri litsentsi eest ja 7 euri osalemistasu, aga vat seda harrastajate klassi ei leidnud kusagilt. Nii, ma siis põhivõistlusele sattusingi. Eelmisel õhtul pidi olema võistkondade esindajate koosolek. Eriti popp see ei olnud, sest lisaks korraldajale, suusaliidu esindajale Ollele ja tehnilisele delegaadile Maele oli koosolekul esindatud ainult Eesti Langevarjuklubi võistkond. Sain teada, et tegelt oli harrastajate distants planeeritud pühapäeval peale suusavahetuse võistlust ja 10 mitte 15km. Puänt on veel selles, et harrastajate klassis võistlemiseks ei tohi viimased 3a olla võistelnud EMV-l. Mina nüüd siis ei tohi 3a harrastajate klassis võistelda. FIS-i punktide järgi pandi stardijärjekord paika ja mina läksin rajale teisena.

Täna hommikul ajasin ennast kenasti kell 8 üles. Jube võistlusnärv oli sees. Enne maratone ei ole seda kunagi, aga nüüd ikkagi EMV. 10-ks Tehvandile kohale, sain numbri. Polegi varem sellise popi särknumbriga sõitnud. Ühe ringi sõitsin soojenduseks läbi, veidi venitamist ja starti. Sellisel võistlusel on kõige olulisem stardisirgel mitte kõhuli käia, niiet algusega olin vähe ettevaatlik, aga Kunimäe tõusu kraapisin juba päris hoogsalt. Enne mõtlesin, et kui ma võitjale alla 30sek/km kaotan, siis on väga kõva ja kui üle 1min/km, siis on ikka liiga palju. Arvestasin, et umbes iga km tagant läheb keegi mööda. Esimene mees sai mu kätte alles peale 2km, niiet mõtlesin juba, et väga hull ei olegi, aga siis hakati hulgakesi mööda minema. Ilus ilm, libe suusk ja vere maitse suus. Oli tore sõita, ainult et kiirust ei saanud kuidagi üles. Lihtsalt jalgades ei olnud nii palju jõudu, et pulssi üles ajada. Viimase ringi mõtlesin täiega sõita, aga tõusudel nagu roniks mööda seina üles, ei lähe edasi. Nii see läbi saigi ja miinimumeesmärk täidetud. Rehemaale kaotust 14.24 ehk siis tiba alla min/km. Üllatas see, kui suured vahed pärissportlaste vahel olid. Kümmel juba kaotas 2min ja tagumine ots üle 7. Ühesõnaga ega ma päris õiges seltskonnas ei olnud, aga heal rajal võistleda sain ja seda ma tahtsingi. Peale võistlust veel üks ring peale ja õhtul veel 15 kilti. Ega ei saa siis kallist määret raisku lasta. Suusa pealt kaotasin ka kindlasti hea tüki. Kui Püksisääre laskumisele sportlastega koos läksin, siis lõpus oli 30m vahet, aga ei ole mul tahtmist omale 4 paari auguga fischereid osta.

Lõpetuseks tuleb kindlasti tänada sponsoreid. Härra Käba, kelle külma ilma pulber mu suusad libisema pani ja perekond Talts, kelle villas ma siin ööbin. Homme pikem klassika trenn.

Oktoobri kokkuvõte

2011-11-02T22:13:00.000+02:00

Suvi ja ka september läksid kuidagi lahjalt, aga oktoobris sain vähe tõsisemalt juba trenni teha. Ilmad olid head ja jalad on ka korda läinud, niiet kannatavad 20+ jooksmist kenasti välja. Septembri teises pooles, kui vähe rohkem liigutama hakkasin, siis oli vahepeal küll tunne, et ikka jube kehvaks olen jäänud, aga nüüd liigun juba päris kenasti. Isegi mitu päeva järjest ja 10 tunnised nädalad on täiesti talutavaks muutunud.

Treeningpäevi 21
Treeningtunde 35h

Jooks+imikas 156km 15h
Ratas 230 km 10.5h
Rullid 82km 5h
Ujumist 3km 1.5h
Tennis 2h

Rabajooks

2011-10-09T20:19:00.000+03:00

Pole siia enam ammu spordijuttu kirjutanud. Täna toimus järjekordne sügisene Rabajooks ja sellest võib ikka kirjutada. Terve suve on jalad sellised poolpidused olnud, et kui liiga pikalt või liiga tihti joosta, siis hakkavad hüppeliigesed valutama. Eks ma olen selle jooksuga siis vähe tagasi hoidnud. Eriti mis puudutab asfalti ja igasugu võistluseid. Rabakas on selline hea lühike võistlus pehmel pinnasel, mis väga jalgu ei tapa, aga lühikeseks võistluseks peaks jällegi jalad vähe kiiremini liikuma saama. Eelmisel nädalal tegin 7x kilt 4min vahedega ja neljapäeval 10x 1min tõusvas tempos niiet viimased 15sek täiega. Tundus päris hea olevat.

Täna soojenduse ajal jalad kanged nagu ikka, aga jooksin vähe pikemalt ja stardis oli juba päris hea tunne. Pauk käis ja kõik panid liduma. Hoidsin ennast ilusti tagasi ja esimene kilt 3.34, mis tundus päris jätkusuutliku tempona. Teise kildiga üritasin eesolijatele järgi jõuda, et mitte üksi jooksma jääda ja see läks 3:28. Umbes 20m eespool jooksid AP ja üks pikk ja kitsas orienteeruja. Jooksin, mis ma jooksin, aga no ei saa lähemale. Kolmas kilomeeter 3.41, neljas 3.46 ja vahe ikka mingi 10m. Pulss 188-189 kandis ja kusagilt midagi juurde võtta ei ole. Viienda kilomeetri kandis sain nad lõpuks kätte, aga see oli ka selline kättesaamine, et jooksin nii kiiresti kui jaksasin ca 2m tagapool. Viies kilt 3.42. Noja siis see kutt, kes oli koguaeg minust 10m tagapool jooksnud, otsustas mööda minna, AP läks talle järgi, aga minul mingit lisakäiku enam ei olnud. Kuues kilt 3.44 ja sain veel napilt alla 23 minuti.

Tegelt jäin täitsa rahule. Arvestades, et pole üldse võistelnud, oli täitsa ok tulemus. Õhtul lükkasin veel 30km rullidel paaristõukeid. Oli tore pühapäev.

Projekt LupusEST

2011-08-09T00:55:00.000+03:00

Algas see nii, et millalgi eelmise suve lõpus tuli K-ga skypes jutuks, et ei ole eriti kellagagi hüpata, aga tahaks korralikku 4-wayd, kuna midagi suuremat niikuinii ei saa. Mõtlesime siis, et prooviks õige tiimi kokku saada. Ülejäänud 2 liikmega eriti palju valikut ei olnud. Oluline ei ole niivõrd hetke lennuoskus, kuivõrd tahe ja võimalused sellesse üritusse oma raha ja aega panustada. Ajaliselt kogu puhkus ja rahaliselt arvestasime nii umbes 7k euriga. Eesmärgiks World Cupil 10 punkti keskmist ja uus Eesti rekord. M ja A olid asjaga nõus. Eriti A, kes oli isegi nõus korra üksinda tunnelis käima, et oma personaalset lendamist lihvida. Kaamerat projekti selles faasis veel vaja ei olnud, aga põhikandidaat oli ikka W. Enne sügist jõudsime Kuusikul 2 hüpet teha ja need tulid päris kenasti.

Noja nii see siis käima läks. Igal neljapäeval kriiperdasime. Algul läks veidi vaevaliselt, aga pärastpoole hakkasid ka blokid meelde jääma. Novembris läksime mina, A ja M Bedfordi tunnelisse. K asemel lendas outside kohal coach S. Viimati olin tunnelis 2007 ja nüüd oli lendamine ikka väga ebakindel. Viga oli see, et hakkasime kohe 4-wayd lendama. Mulle isiklikult oleks olnud vaja tunnike coachiga 1-1 lennata, et oma liikumised, pidurdamised ja pöörded korda saada. Lendamine läheb muidugi paremaks ka koos kujundeid tehes, aga siis keskendud ikka rohkem grippide võtmisele kui omaenda lendamisele. Ma lendan ikka liiga palju kehaga ja liiga vähe käte ja jalgadega. Selgus ka see, et mu fs-suit on vähe suur ja kui ranitsat seljas pole, siis lotendab kõvasti. Selle tulemuseks olid veriseks hõõrutud jalad ja vajadus kanda vöö ümber 5 kg tina, et M-ga levelil püsida.

Veebruaris uuesti Bedfordi ja seekord juba kogu tiimiga. Tunne oli vähe kindlam, kui esimesel korral ja mõned asjad hakkasid juba päris hästi välja tulema. S vist leidis, et piisavalt hea tulemus on, kui me tunnelis üksteist ära ei tapa, sest ka pärast totaalselt ebaõnnestunud sessioone oli ta väga rõõmus ja leidis sealt midagi positiivset.

Märtsi lõpus kolmas kord tunnelis ja sealt kohe Empuriasse. Seal liitus meiega ka W. Tunnelis läks päris hästi. Randomid tulid juba kohati nagu päristiimidel ja blokid said ka kõik ilma suurema vägivallata tehtud. Paraku esimesed hüpped Empurias kahandasid meie entusiasmi tublisti. Hüppel nimelt on selline asi nagu exit ja mägi, mida tunnelis kuidagi harjutada ei saa ja puudu on sealt seinad ja põrand. Exitid ei tahtnud kohe kuidagi lennata ja kujundid olid mööda taevast laiali. Mind tabas suur pettumus selle 10 tunni tunneli kasuteguris. Nagu polekski seal käinud. J dirigeerimisel hakkasid asjad ikka natuke paremuse poole liikuma. Selle triki tegime ka, et vahetasime M-ga slotid ära. Enne olin mina inside ja tema tail, siis nüüd mina tail ja tema inside. See andis tsentrile kiirust juude, mina ei pidanud enam üldse tina kandma ja M sai keysid anda. Nii palju oli tunnelist kasu, et lendasime seal palju ka B slotte. Niiet nüüd ei olnud mul eriline probleem inside asemel tail olla. Ilmad olid ilusad, packerid pakkisid ja meie muudkui hüppasime. 9-10 hüpet päevas. Lisaks kriiperdamine ja debriefid. Kella 9 ja 5 vahel ei olnud ühtegi vaba hetke. Siis lõpetasid Saksa sõjardid oma hüppepäeva ära ja meie ka, sest polnud piisavalt rahvast, et TwinOtterit üles saada. Õhtul sõime ja jõime hästi ja nalja sai palju. Ainult, et juba seal sai selgeks, et see 7k euri budjett saab küll märkimisväärselt ületatud. Üks probleem, mis meil oli, oli see, et üritasime punkte keerata oluliselt kiiremini, kui me seda suutsime. Tulemuseks oli suur hulk buste igalt hüppelt, kui keegi lasi enne lahti, kui kujund koos oli. Lõpuks läks siiski asi paremaks. Rabelemist vähem ja punkte rohkem.

Aprillist mai lõpuni tegin Eestis 2 hüpet ja siis Gryttjomi Basic campi. Oli kerge hirm, et pärast sellist vahet tuleb jälle otsast peale hakata, aga esimesed hüpped olid üllatavalt head ja kogu laagri jooksul selliseid totaalselt ebaõnnestunud hüppeid oli päris vähe. Exitid hakkasid ka tasapisi lendama ja mõne punkti saime ka mäe peal keeratud. Great success. 10 punktist olime siiski päris kaugel ja tiimi liikmeskonna seast hakkas kostma arvamusi, et äkki ikka see aasta ei peaks võistlema ja veel trenni tegema. Minu jaoks oli see kogu aeg olnud ühe aasta projekt ja ilma võistluseta oleks ma selle kohe ära lõpetanud. Mingi mõõdetav eesmärk peab olema. Lihtsalt koos hüpata on tore küll, aga selle jaoks ei ole vaja veeta 10 tundi tunnelis ja iga nädal kriiperdada. Variant oli WorldCup asemel mõne riigi nationalil osaleda, aga kuupäevad ei sobinud ja nii jäigi ikka WorldCup, kuhu sai ka ennast regatud.

Juulis Parasummer. Ma tegin seal ühe mitte 4-way hüppe ja selleks oli 5-ne speedstar. Kogu muu aeg tiimihüpetele. Hakkas tekkima teatav stabiilsus ja hüpped tundusid päris head. Paraku kui pärast videotelt punkte kokku lugesime, siis jäid need paremal juhul sinna 8-9 kanti, aga oli ka 5-seid sooritusi. Üle 10 polnud ühtegi. See muutis 10 punkti keskmise saavutamise reaalsusest unistuseks ja uue Eesti rekordi tegemise (kehtiv oli 9 punkti) palju tõsisemaks väljakutseks, kui enne arvasime.

Saarlouis ja WorldCup/EPC. WorldCup-i ja WorldMeet-i põhi vahe on see, et cupil võib igast riigist osaleda kuni 4 tiimi, aga meetil ainult üks. See muudab meeti vähe tõsisemaks ürituseks, aga meie jaoks oli wc piisavalt üle pea võistlus anyway. Algul pidid seal ka iirlased osalema, keda lootsime võita, aga nad ikka ei osalenud niiet lugesime oma põhikonkurendiks Türgit.

Pühapäeval oli ilm kehv, niiet sõitsime hoopis Luxemburgi. Esmaspäeval oli ilus ja saime asuda treeninghüppeid tegema. Ega need ülemäära hästi ei läinud, aga samas 4 hüppe jooksul oli märgata teatavat progressi. Laagrites tegime alati ühte hüpet 2x ja siis teine katse oli tavaliselt hulga parem kui esimene. Võistlustel paraku saab ühte hüpet ainult ühe korra teha. Esmaspäeva õhtul oli loosimine ja uue rekordi tegemiseks sealt midagi rõõmustavat ei tulnud. Kõik 2 või 3 blokiga hüpped. Kogu draw ainus 3 randomiga kiire hüpe (N-F-A-7) oli 10. roundis ja sinnani pääsevad ainult 6 esimest.

Teisipäeval ka ilus ilm. 9-st alustasime ja lõunaks oli 4 roundi tehtud. Siis hakkasid 8-wayd ja freeflyerid hüppama.

1. round C-22-19, 8 punkti aega, 1 bust, kokku 7. Sai selgeks, et Türgist oleme me ikka jupp maad paremad, aga nendega see paremus ka piirdus
2. round E-M-1-2 Eeldatavalt natuke kiirem hüpe, kui eelmine ja 9 punkti. Konkurendina tekkis esile Austria, kes esimese roundi sai 10 ja teise 7.
3. round 12-9-16. aega tuli 10 ja korraks oli ekraanil ka 10. Rõõmustasime juba, et rekord tehtud, aga ikka tuli üks bust ja 9 punkti
4. round O-8-10 ja jälle 9 punkti. Hakkas juba viirastuma kuri saatus, et kõik hüpped tulevadki 9 punkti ja rekord jääb tegemata.

Kolmapäev oli Q-14-5 päev. See jääb vist päris kauaks meelde. Teisipäeva õhtul kriiperdasime seda tublisti ja kuna kolmapäeva hommikul sadas, siis hommikul ka. Lõpuks saime lennukisse ja pobisesime kõik omaette q-14-5, q-14-5, q-14-5,... kildi pealt kutsuti lennuk alla tagasi ja istusime ja jälle ja mõtlesime oma q-14-5 peale. Varsti saime jälle lennukisse ja seekord jõudsime lausa 2 kildi peale, kui lennuk alla tagasi tuli. See q-14-5 on ilmselt kõige rohkem visualiseeritud hüpe. Point on selles, et 5 vahetab nii esi- kui tagatükil kohad ja järgmisel ringil on kõik teistes slottides. Lõuks ikka saime hüpata. Q exit ei olnud just suurem asi ja kaotasime sellega veidi aega. 8 punkti, aga rõõm, et see hüpe lõpuks tehtud sai.

Neljapäev ka sadas, aga 2 hüpet siiski saime.
6. round P-17-K-18. exit küll lendas, aga 17 alguse eest saime busti ja 18 keerasime üle. 7 punkti. Nüüd hakkas Austria eest ära libisema ja rekord lihtsalt tuli ära teha
7. round 21-L-J-13. exit lendas, 21-d ja esimene 13 ka. Teine 13 läks kehvalt, aga see oli ajast väljas anyway. 10 punkti ja uus rekord käes.

Reedel vihm ja pilved nagu ikka, aga lõpuks saime oma viimase roundi ära hüpata. 3-11-B. Sellest lootsime ka suht kiiret hüpet. Jälle 10 punkti. Noja siis veel see asi, et 3. ringi alguses õnnestus mul valest jalast võtta ja enesekindlalt kinni hoida. Õnneks oli see juba ajast väljas ja punkte ei mõjutanud. Sellegipoolest lubasid nad selle pildi ära raamida, kuidas minu 4-way võistlussportlase karjäär lõppeb vale gripiga.

Võistluste saldo 69 punkti 8 roundiga, mis teeb keskmiseks 8.6. Ei tulnud ka 9 keskmist, aga tegelt ikka päris hea võistlus oli. Ükski hüpe totaalselt nässu ei läinud. Geras aastal 2006 saime läbi vihma 5 roundi hüpata ja siis olid tulemused 4,7,7,9 ja keskmine 6.8. Teatav progress ikka oli.

Nüüd pole siis muud, kui soovida teistele tiimi liikmetele edu uue saba otsimisel ja loodan, et nad järgmisel aastal teevad 12 keskmist ära nagu soov on. Mulle läheb 10k eur aastas veidi liiale ja pole ka soovi veel ühel aastal tervet puhkust ainult langevarjutamisse panna. Ei usu hästi, et ma veel ühe aastaga oluliselt paremini lendama hakkan ja 12 punkti jaoks on vaja oluliselt paremini lennata.

Selle hooaja tippvõistlus

2011-07-30T15:20:00.000+03:00

.. on loomulikult langevarjutamise World Cup Saksamaal. Team LupusEST on juba sügisest saati usinasti trenni teeinud. Iganädalased kriiperdamised, Bedfordi tunneli külastused novembris, veebruaris ja märtsis ja loomulikult hüppelaagrid Empuriabravas, Gryttjomis ja Pärnus Parasummeril. Järgmisel nädalal on siis aeg tõestada endale ja teistele, et see kõik mitte asjata ei olnud. Arengut on ikka olnud ka. Kui Empurias esimesi hüppeid tegime, siis oli küll tunne, et kogu see tunnelis tuulde lastud aeg ja raha ei ole sugugi loodetud tulemust andnud, aga mida edasi, seda paremaks. Vahepeal vahetasime veel slotte ka. Mina insidest tailiks ja Marko tailist insideks. Õnneks olime tunnelis piisavalt palju B-slotte lennanud, niiet erilist segadust see ei valmistanud ja tundus, et sooritused läksid paremaks.

Gryttjomis olid hüpped juba palju paremad, aeg-ajalt ikka mingi disaster sattus ka sisse, aga enamus asju lendas. Põhiliseks probleemiks on ikka need esimesed 10sek mäe peal. Kogu Parasummeri toksisime ka 4-wayd ja tundus, et lendamine läks veel paremaks. Oma eesmärgist, 10 punkti keskmist, oleme me ikka natuke liiga kaugel, aga u never know. Kindlasti tahaks olemasoleva 9 punkti asmele uue Eesti rekordi teha ja muidugi oleks tore mitte viimaseks jääda. Kardetavasti tuleb selle eelviimase koha pärast türklastega kõva rebimine.

Võistluste veebisait on siin:

http://www.epcwc2011.com/

ja 4-way Open tulemused peaksid laekuma siia

http://www.epcwc2011.com/results/4-way-fs-open/

orienteerusin

2011-07-22T10:33:00.001+03:00

Siia pole väga ammu enam mingit spordijuttu tulnud. Mitte, et ma trenni enam ei teeks, aga võistelnud väga ei ole küll. Jama selles, et kevadiste jooksudega õnnestus vist vähe üle pingutada ja nüüd kannakõõlused jupsivad. Jooksu alguses on kanged, siis vahepeal on päris ok, aga kusagil 15km-ga hakkavad jälle tunda andma ja järgmine hommik ka kanged.

Anyway, teisipäeval 40km ratast, kolmapäeval 15 jooksu ja siis eile ostustasin, et võiks Aegviitu orienteeruma minna. 31 kraadi ja päris raske rada. Alustasin rahulikult, aga 9-st 10-sse punkti mingi 2km läbi metsa ja mägede ronimist võttis ikka päris läbi. See kolmapäevane 15 oli ka tuntavalt jalgades sees. Ei mäletagi, et mingi varasem orienteerumine nii raskelt oleks läinud. Pulss üle 180, mäest üles kõndisin, tasasel ikka sundisin ennast jooksma. Õnneks palju vigu ei teinud. Lisaks astusin veel mesilaste pessa, kust just enne veel keegi oli läbi läinud, niiet mesilased olid asunud maa-ala kaitsesse. Joosta seal ka ei saanud, mingi 3-4 litakat sain kohe ära. Mürgi vist higistasin lihtsalt välja. Peale lõpetamist veel tiba valutas, aga täna pole enam jälgegi. Lõpus oli juba veidi jahedam ja sain ennast jälle jooksma. Pärast kallasin kohe liitri jooki sisse. Aegviidu poest jäätis ja pudel Borzhommi. Need läksid ka. Siis hakkas juba vähe parem tunne tekkima.

Praegu ma manustan hommikuti mingit Flexit pulbrist jooki. See peaks igasugu liigestele ja kõõlustele hästi mõjuma. Eks paistab, kas saab sügiseks paremaks. Kui ikka ei saa, siis tuleb vist rullsuusad osta, aga siin Tallinna lähedal pole head tõusude-laskumistega rada. Tasasel paaris lükkamine läheb vähe igavaks.

Suvise hooaja põhiline spordiüritus saab toimuma augusti alguses Saksamaal, kus team LupusEST esindab oma kodumaad formation skydivingu world cupil. Enne oli lootus, et ehk iirlastele ikka ära paneme, aga neid sunnikuid enam nimekirjas ei ole. Nüüd on ainsaks lootuseks türklased.

http://www.epcwc2011.com/

Tartu JM

2011-05-08T22:18:00.000+03:00

oijah, progressiivselt arenenud kevadine võistlushooaeg lõppes koledasti. Kõrve ja Viljandi tulemuste järgi plaanisin alustada tiba üle 4min/km ja siis teise poole peal juurde panna kui jaksu on. Algus läks ilusti plaanipäraselt, võib-olla tiba oleks võinud rahulikumalt alustada, aga kui 10km lõpuni jäi, oli tunne veel päris hea. Mingi 50m minust ees jooksid roosa Luik ja Lonkav Mees ja plaanisin neid kinni püüda. Kollased Luiged olid kaugel eest ära ja ilmselt jooksid minust oluliselt kiiremini.

7km enne lõppu ei olnud enam üldse hea. Tempo vajus 4.15 peale ja pulss hakkas üle 180 ronima. See on selge märk sellest, et lõpp saab raske olema. See tunne ei ole mind kunagi petnud. 5 km enne lõppu olin päris kutu. Lonkav Mees kaugenes, aga roosa Luik oli ikka veel püütav. Sel ajal olin kusagil 100. koha kandis, aga 4.20 joostes saja sisse asja ei ole ja kõik, kes tagant tulid, läksid eest ära. Samas sain mõne veel väsinumas isegi kätte. Erilist võistlejat minust enam ei olnud, tahtsin kuidagi lõpuni jõuda. Viimased 150m jooksin nagu jaksasin ja 2m enne lõppu sain roosast Luigest mööda.

Tagantjärele targutades tuleb ikka mingeid vabandusi leida. Oma osa mängis kindlasti törts liiga kiire algus, aga üles-alla raja peal on raske ühtlast tempot pidada. Lisaks ei tulnud ilmselt kasuks ka nädalasisesed öötööd. Põhiprobleem vist oli ikka see, et ma jäin lihtsalt nälga. Eelmisel õhtul eriti ei söönud, hommikusöök 6 ajal Kella 11 stardiks oli sellest juba 5 tundi möödas. Oleks pidanud enne starti mingit powerbari järama. Geeli pole ma poolmaratonil kunagi kasutanud. Esimeses punktis võtsin jooki, aga see tundus tiba kange ja suu jäi kleepuma. Edasi võtsin ainult vett. Mul ei ole tavaliselt kunagi peale võistlust erilist söögiisu, aga nüüd olin jube näljane. Sõin ära talongitoidu ja lisaks veel suure snickersi. 20 kraadist hoolimata oli mul finishis 2 dressipluusega külm. Otepää poest veel rammus jäätis, pool liitrit isostari, mõned banaanid ja siis oli tunne päris hea. Muidugi oleks tore kui organism kasutaks vöö ümber olevaid varusid, aga paraku 180 pulsi juures on ta nõus ainult kiirete süsivesikutega.

Nüüd on kevadine võistlushooaeg läbi ja saab rahulikult trenni tegema hakata. Ega see päris õige järjekord ei ole, et kõigepealt 5 nädalavahetust järjest võistelda ja siis trenni tegema hakata, aga mis teha kui elu selline on.

Viljandi jooks

2011-05-01T19:31:00.000+03:00

Ilmaprognoos oli nädala alguses päris ebameeldiv, aga õnneks nädala lõpu poole kadusid sealt lörts ja vihm ära ning järgi jäi 7-8 kraadi sooja, päike ja veidi tuult. Natuke jahe tundus ja teisel pool järve tiba palju vastutuult, aga üldjoontes igati ok jooksukliima. Alustasin jälle kenasti rahulikult seal 4min/km kandis ja siis maanteel panin veidi juurde. Allamäge tempo ronis 3.40 kanti, aga pulss püsis kenasti 180-st allpool ja isegi langes veidi. Peale silda valisid paljud kuivema tee, aga porist hoolimata sai soo kaudu ikka võitu. Nii umbes 50m. Tõusul hoidsin veel meelega veidi tagasi, aga kui tahtsin vähe kiirust tõsta, siis ega ikka eriti nobedamalt ei saanud küll. Kui lõpuks allamäge hakkas minema, siis sain kiiruse jälle alla 4 ja tee peal 3.40 kanti. Lõpus lidusin nagu torust tuli, aga pulss ei tahtnud ikka eriti tõusta. Tulemus oli üllatavalt hea. 26sek kehvem kui eelmisel aastal, aga ajaloo teine tulemus. Täpselt 46min. Tunde järgi oleks pakkunud pigem sinna 46 lõpu poole.

Kõrve jooks

2011-04-23T21:47:00.001+03:00

Oli tore kevadpäev. Kuna suusarajal oli veel mingi 20cm lund, siis oli rada tehtud tee peale ümber. 4 km edasi ja tagasi ja nii 2 ringi. Ma oleks muidugi eelistanud originaalringi, aga eks ta õige oli, sest rabajooksu sarnastes tingimustes ei oleks 16km ring ilmselt suurele osale spordimeestele läbitav olnud. Plaan oli konservatiivne. Laktaaditesti järgi oli anaeroobne lävi 4.04 tempo ja 176-178 pulsi juures. Sellele teadustööle tuginedes plaanisin esimesed 4km joosta kusagil 4.05 ja 4.10 vahel, järgmised 4.00 ja 4.05 vahel ja siis edasi liduda nii nagu jõudu on. Tegelikkus sellest väga palju ei erinenudki..ehk ainult see lidumise osa.

Pauk käis ja kõik panid minema. Mina üritasin oma instinkte tagasi hoida, aga 4.10 tundus ikka päris lonkimisena. Umbes nii 4 kandis jooksin, üles aeglasemalt, alla kiiremini. Tuntud jalgrattur ja koolivend S koos minuga. Rääkis, et tuli just Hispaaniast laagrist ja väga head jooksujalga ei ole. Juba enne esimest tagasipööret (4km) hakkasin vaikselt oma kohta parandama. Hoidsin ikka sellist natuke alla 4 tempot. Pulss 175-180 vahel. Esimene ring 31.33 ja 63. koht. Tempot tõsta enam eriti ei kannatanud, aga üritasin allamäge lõigud vähe kiiremini joosta ja jälgisin kehaasendit. Mul on kalduvus lasta väsinuna keha liiga sirgeks, aga edasi liikumiseks peaks keha ikkagi rohkem ettepoole kaldu olema. Peale teist tagasipööret (12km) oli pulss juba 185 peal, aga kannatas joosta küll ja suutsin isegi tiba tempot tõsta. 3.57, 3.48, 3.50. Viimasel kildil üritasin natuke spurtida ka. Algul polnud viga, aga lõpus tõus tappis ära. 3.46 sain kätte ja max pulsi 192

Kokku 1:03:07 ja 49. koht. Ei pannudki tähele, et teisel ringil nii palju kohta parandasin 3.57 tempoga võib hetkel täitsa rahule jääda. Kui 2 nädalat tagasi jooksin Nõmmel 5km peal kilomeetrit 3.54, siis nüüd jooksin viimased 5km 18 sek kiiremini kui Nõmmel. Viljandi ja Tartu jm veel ees.

Rabajooks

2011-04-18T21:20:00.001+03:00

See oli üks omapärane jooksuvõistlus. Eks oli ka eelnevalt juba tulnud infot, et rada on alles lumine, aga kui soojenduse ajal tegelikku olukorda nägin, siis oli see päris naljakas. Selline korralik 20cm lumega suusarada, mille 7-8 soojakraadi ka parajalt pehmeks oli sulatanud. Jalg vajus igal sammul kenasti sisse. Selge oli see, et mingit erilist aega sealt ei jookse, aga pulsi ikka üles saab ja tempokrossina sobib küll. Mõtlesin, et mingi 4.30 oleks päris talutav tempo selles lumes sumbates.

Stardist panid kõik hoogsalt minema, sest esimesed 300m oli selle distantsi ainuke joostav osa. Metsavahel jõudes inimeste tempo rauges. Alustasin väga rahulikult, aga kui sumpamiseks läks, siis hakkasin tasapisi mööduma. Esimene kilt 3.52 ei tundunudki väga hull, aga seal sees oli ka joostav algus. Mägede kõrval kulgev tee oli vähe parem kui esimene siht. Seal oli kohati servas veidi kõvemat jääd, aga suur osa tuli ikka sumbata ka. Teine kilt 4.10 ja kolmas 4.00. Pikk siht oli kõige hullem. Kogu tee paks lumi ja jäin üksi jooksma ka. Ees ja taga tükk tühja maas ja see just erilist motivatsiooni ei anna. Neljas kilt 4.44. Tagumine tee oli jälle tiba parem ja servas leidus kohati kõvemat pinnast. viies kilt 4.14 ja kuues 4.11. Kokku 26.13, mis on vist kõige kehvem aeg, mis ma üldse kunagi seal jooksnud olen, aga olusid arvestades jäin täitsa rahule. Eks paistab kas Kõrves on samasugune rada või jõuab lumi nädalaga ära sulada.

Laktaaditest

2011-04-16T18:51:00.000+03:00

Täna tegin jälle laktaaditesti. Seekord Tartus. Soojenduseks 3km 4.50/km tempoga, mis lõpuks pulsi 160 lähedale viis. Siis väike puhkus ja venitamine ja läks õigeks testiks. Algatuseks 2km 4.10/km tempoga (174), 3min puhkust, siis 2km 4.00/km tempoga (178), 3min puhkust ja lõpuks 2km 3.50/km tempoga, mis läks juba anaeroobses ja lõppes 184 pulsiga. Laktaadinäidud ja analüüsi saan hiljem, aga eelmise aastaga võrreldes on vorm ikka kehvem, kuigi üldse mitte nii palju kui ise arvasin ja Nõmme jooksu põhjal tundus. Ma arvan, et kui nüüd natuke võistelda saan ja seda ma saan, siis hakkab see jooksukiirus tasapisi paranema ka. Täpse aeroobse ja anaeroobse läve saab teada hiljem, aga tundub, et pikki otsi peaks praeguse seisuga jooksma nii 4.55 kandis ja lõike 4.00

Nõmme maanteejooks

2011-04-09T22:15:00.000+03:00

Jooksuhooaja esimene võistlus on nüüd seljataga ja tuleb tunnistada, et on paremaid tulemusi nähtud. Ega ma praeguse vormi pealt eriti midagi ei lootnud ka. Tundub küll, et pole see aasta veel üldse jooksnud, aga selle kevade 91km versus eelmise 126 pole just väga suur erinevus. Jooks ise oli küll väga erinev. Kohe üldse ei liikunud. Tõusul hoidsin meelega tagasi, aga kui siis Harku tn mõtlesin, et jookseks ka natuke, siis selgus, et ega ei lähe eriti. Nõmmelt tagasi oli veel raskem ja hüppetorni juures kustusin täiega. 19.30 on poolteist minutit kehvem kui eelmisel aastal ja minut kehvem kui üle-eelmisel. 5km peale on seda päris palju. Ega muud ei oskagi öelda, kui et võistelnud ei ole. TM oli viimane, pärast seda köhad-nohud. Eelmise aasta firmaspordi lühikesed distantsid andsid kindlasti jooksuhooajale hea kiirusliku vastupidamise põhja. Praegu tuleb üsna nullist alustada, aga hooaeg alles ees. Rabajooks ilmselt läheb veel treeninguks, võib-olla siis Kõrves ja Viljandis saab juba jala rohkem lahti.

Ikka hyppame

2011-03-25T17:57:00.001+02:00

Ilm on siin ilus ja see ei moju rahakotile sugugi hxsti, kui iga pxev 10 hypet teha pluss veel pakkimine. Kxime yle yhe tousu, mis txhendab, et peale maandumist on ca 15-20 min jxrgmise hyppeni. Selle aja jooksul debrief ja brief koos rohke kriiperdamisega. Lounaga on nii, et peale yhte hypet jouab voileiva xra tellida, peale jxrgmist hypet xra tuua ja peale sellest jxrgmist natuke syya. Kella 9-st 5-ni 10 hypet teha on pxris karm tempo, aga 5-st lopetavad saksa sojardid oma toopxeva xra ja siis enam otterit txis ei saa ka. Homme jxlle.

Empuria

2011-03-23T22:56:00.001+02:00

Tunnelis kxidud ja nyyd hyppame Empuriabravas. Tundub, et ilmaga on vedanud. Esmaspxeval joudsime 1 hyppe teha, aga eile juba 6 ja txna 9. Eile oli veidi pilvine, aga txna ilus selge taevas kogu pxeva ja vahepeal juba nii soe, et varjus tundus mugavam olla. Hypped on ka tasapisi arenenud. Kui eile olime hulgast tunnelitundidest hoolimata ikka mooda taevast laiali, siis txna lxks juba palju paremaks. Taevas on ikka midagi muud kui tunnel, kus seinad ymber ja ei saagi yksteisest eriti kaugele minna. Homme katsume jxlle 9-10 hypet teha.

Tartu Maraton

2011-02-21T23:20:00.000+02:00

1100 km tuli TM ajaks kokku, aga mingit erilist vormi ei tunneta. Vist on see maht liiga pika aja peale laiali valgunud. Teine variant on, et mitte ainult suusad ei saa hästi külma ilmaga hakkama vaid mina ise ka. TM ajaks ähvardati hirmsa pakasega, mis kõik ihuliikmed kohe ära külmetab, aga tegelikkus oli oluliselt pehmem. Ilus päike paistis ja võistlusriietuses starti oodates ei olnud sugugi külm. Tõsi küll see võistlusriietus oli sama, mis muidu sellise ilmaga treeningriietus. Selle vahega, et panin paksemad kindad. Laupäeva õhtul suuski proovides hakkasid õhukeste kinnastega sõrmed üsna ebamugavalt külmetama. Paari kilomeetriga läksid küll jälle soojaks, aga laskumistel puhus tuul ikka vastu käsi niiet kindad kippusid jäässe minema. Varustuse poole pealt veel see muudatus, et numbrite väljastamise laadalt ostsin 20 euri eest uued päikseprillid. Enne oli plaan brikodega minna, aga need on päikselise ilma jaoks veidi liiga heledad ja kipuvad ka tõusudel uduseks ja jäässe minema. Uus prill oli väga bro, mõnel laskumisel küll kippusid veidi ninale vajuma, aga seda peaks saama regullida.

Pauk käis ja kõik panid ajama. Mina ka. Esialgne kiirus tundus suht jõukohane olevat, aga samas andsin endale ka aru, et ega ma palju kiiremini ei saaks ka. Paari kildiga sai selgeks, et pidamine on hea, aga lipe jätab soovida. Mitte midagi väga hullu, aga ümberkaudsetega võrreldes tundus, et pigem alla keskmise. Tõusudel oli jälle sama tunne nagu Alutagusel, et lihas on väga kinni, kuigi mingit erilist külmatunnet küll ei olnud. Liiga palav ka mitte. Matul koht 202. Tops jooki sisse ja edasi. Harimäele tõus läks päris kenasti. Pulss oli punases küll, aga enne nii pikka laskumist võib. Päris suurest grupist sõitsin mööda. Sellist head kerget tunnet ei olnud, aga kannatas sõita küll. Laskumisega kaotasin paraku kõik selle edu ära, mille tõusuga kätte võitlesin ja matk jätkus sellises üsna hajusas grupis edasi Ande poole. Andel koht 215. Seal juba kaks topsi jooki. Edasi Kuutse poole liikudes oli juba veidi väsinud tunne ja minust möödujaid oli ikka rohkem kui neid, kellest mina mööda sain. Mingeid erilisi gruppe ei moodustunudki. Kõik jäljed olid head kõvad, tuult ei olnud ja kellegi seljataga sõitmisega suurt midagi ei võitnud. Sõita oli raske, aga ilm oli ilus ja rada hea. Mõtlesin, et 200 sisse ma ilmselt ei saa ja siis ei ole palju vahet, kas ma olen 210 või 290 või veel tagapool. Et võtaks lihtsalt rahulikult ja naudiks ilusat ilma. Paraku ei tahtnud see plaan kuidagi õnnetuda. Kui ikka numbriga mees eespool on, siis lihtsalt peab järgi kraapima ja jätkasin samas tempos. Peebul läks esimene geel ka sisse, aga laskumisega hävisin jälle päris korralikult. Palul 245. Seal kaotasin geeli manustamise peale veidi aega. See ei tahtnud kuidagi pakist välja tulla ja nii ma siis närisin seda pakki kuni moosi seest kätte sain. Selle ajaga oli üks kamp jõudnud ca 100m eest ära ja asusin neid taga ajama.Palult edasi oli rada jäisem ja ka minu suusk libises seal päris hästi. Jõudsin neist kenasti mööda, aga tulid kõik järgi ja maha suurt ei jäänud. Enam-vähem sama seltskonnaga kraapisime lõpuni välja. Mõne saime kätte, mõni läks mööda. Lõpuks koht 239.

Eks ma oleks muidugi tahtnud ikka sinna 200 sisse, aga ei saa öelda, et ma eriliselt pettunud oleks. Lihtsalt nii ilus ilm ja hea rada oli, et koht polegi oluline. Aeg ei olnud ka just kehva. 7min parem kui eelmisel aastal. Paraku võitja aeg oli 18min parem nii et kaotus võitjale oluliselt suurem. Lisaks tundub, et nende lumiste talvedega on jalgratturid, jooksjad ja igasugu muud sportlased suusatama õppinud ja nüüd siis tunglevad seal esimese 200 sees.

Alutaguse maraton

2011-02-12T19:52:00.000+02:00

Kokkuvõtvalt: ilm oli külm, suusk oli sitt ja ei jõudnud sõita ka.

Alustaks siis sellest, et mu klassikasuusad on sulasuusad. Paluks ilmataadil järgnevate tegevuste planeerimisel seda arvestada. -15 ja värske lumi on nende jaoks enam-vähem kõige halvem, mis olla saab. Külma pulbrit mu majapidamises ei ole, nii et alla läks SF80 ja peale Holmenkoli sinine. Pidamise krundi panin ka kodus ära, aga kuna EMHI ja yr.no prognoosid laupäevase ilma kohta olid veidi erinevad, siis mõtlesin, et määrin kohapeal. See oli viga. Külma ilmaga külma suusa all ei ole võimalik kõva määret korralikul laiali ajada ja alla jäi mingi imelik krobeline kiht. Õhk oli küll -15, aga mingi kuulujutt käis ringi, et lumi on -8. Alla läks 3 kihti Toko sinist -4..-10 ja peale roheline -10... Ma arvan, et määrdekombinatsioonil polnudki suurt viga. Ainult roheline ei oleks kindlasti pidanud. Lihtsalt kasuks oleks tulnud kogu see krempel kenasti kodus rauaga alla panna ja soojalt laiali ajada.

Stardis väga külm ei tundunudki. Ikkagi hulk inimesi koos sooja õhku välja ajamas. Number oli >100 ja algus üsna rahulik. Koguaeg passisin, kust mööda saaks, kuni ühel hetkel leidsin, et saaks küll, aga ei jaksa. Seda rada oleks väga mõnus hea lippega paaris sõita, aga praeguse libisemisega läks enamus maast sammuga paaris ja kõik tõusud vahelduvat. Tõusud olid sellised pikad ja lauged. Jama oli see, et kuna laskumised olid ka väga lauged, siis tuli seal koguaeg tõugata ja puhata sai väga vähe. Pulsigraafik on rohkem nagu mingilt jooksult mitte suusatamisest. Lisaks tundus, et tunnelis lendamine ei ole minu suusavormi sugugi parandanud. Kogu keskkoht oli kuidagi kange ja hingamine väga kinni. Osaliselt kindlasti ka külmast. Tõusud läksid väga raskelt, nagu ei saaks hapnikku kätte. Pulss üleval, aga jalad ei liigu. Paaristõugete osa oli kehvast libisemisest hoolimata kõige parem. Enamuse ajast oli päris suur grupp koos. Kusagil poole maa peal olime koos 3 mehega kahe suurema grupi vahel, aga nii 10km enne lõppu said need grupid kokku ja varsti tõmmati rivi hõredaks ka. Mina olin selleks ajaks päris süsi juba, aga kusagil 5km enne lõppu üritasin veel oma positsiooni parandada. See lõppes sellega, et 3km enne lõppu olin veel umbes 100., aga taga tuli hulk mehi, kes tahtsid ka 100 sisse. Ilmselt nad tahtsid seda rohkem kui mina, sest mööda nad läksid.

108. koht. Praeguse vormi pealt pole TM-l 100 sisse küll asja ja nädalaga ei ole ka enam midagi vormi parandamiseks teha. Kui ilm on samasugune, siis läheb ka 200 sisse saamisega raskeks. Jaanuari lõpp ja veebruari algus on trenni poolest väga lahjad olnud ja see annab tunda. Tuuletunnel suusatamisele erilist positiivset mõju ei avalda ja iga nädala neljapäev läheb kriiperdamisele. Tuleb vist see aasta lihtsalt langevarjuspordi aastaks defineerida.

tunnel vol2

2011-02-08T23:52:00.000+02:00

Teine Bedfordi reis ka tehtud ja on märgata teatavat progressi. Randomid tulevad juba päris hästi ja osa blokke ka. Mõnede blokkidega tuleb veel vaeva näha. Näiteks 3 ja 5, mis ei ole ju eriliselt keeruka liikumisega, aga need kujundid tunduvad kuidagi väga tobedad ja mitte millegiga sarnanevad. Noja kui neid peab veel slotswitchitult tegema, siis võib see esile kutsuda teatavat hämmingut.

Vasakul teepoolel autoga sõitmine on ka paranenud. Seda lihtsustas ka see, et kasutasime teist navigatsiooni tarkvara ja liikusime mööda suuremaid teid. Marsruut tuli küll mingi 10km pikem, aga kohale jõudsime kiiremini ja ilma ekslemiseta. Esimesel ööl oli tunneli bunkhouse kinni ja ööbisime hotellis. Ei olnud eurohotell. Selline üsna vana ja väsinud maja, kus dushist tuli ainult kuuma vett. Hommikusööki oleks isegi saanud, aga kuna pidime juba 7.15 tunnelis olema, siis tuli piirduda toas oleva küpsisega.

Lennuajad olid hommikul 8-st ja õhtul 8-st ja 10-st. Päeval tutvusime imekauni Bedfordi vaatamisväärsustega (mingi kõrts, pood ja kino) ja õhtul jälle lendasime. M-l oli miski tõbi kallal. Tema vaatamisväärtustega ei tuvunud, aga lendas ikka. Sessioonide vahel toetas vastu seina ja nägi välja nagu hakkaks kohe surema. Ei surnud. Esmaspäeva hommikul tuli ennast jälle varakult üles ajada, et 8-st lennata. Vahepeal väike paus ja siis 12-ni välja. Positiivne oli see, et lõpuks kusagilt veri väljas ei olnud, aga negatiivse poole peale tuleb kanda räme kramp säärelihases, kui uut 13 keerasime. Seal peab tsenter kompressituna 360 tegema ja kuidagi õnnestus mul oma jalga nii keerata, et säärde lõi kramp sisse. Siis ma lendasin seal ringi nagu lastud vares ja teised imestasid, et miks ma ei taha kenasti 13 blokki keerata. Rotatsiooni ajal õnnestus jalg jälle funktsioneerima saada ja tundus, et pole nagu väga vigagi, aga kui sai tunnike autoga lennuvälja poole sõidetud ja bensukas välja ronisin, siis oleks nagu puujalg all olnud. Lennuki peale jõudsime ilusti ja koju ka.

Täna tegin väikse jooksu, et säärelihasele liikumist õpetada. Jooksu ja ka kõndimise ajal on kõik ok, aga kui natuke aega istuda ja siis käima hakata, on säär ikka vähe kange. Eks paistab, mis homme suusatamise ajal on.

Viru maraton

2011-01-30T19:34:00.000+02:00

Selle talve esimene võistlus tehtud. Midagi ilusat ei olnud, aga väga hull ka mitte. Hakkasin hommikul varakult sõitma, et kenasti lähedale parkida saaks, aga selgus, et ülemised parklakohad maksavad 10 euri ja on kõik välja müüdud. Tuli jätta auto km eemale põllu peale. Algul olin päris tige selle peale, aga siis mõtlesin, et kust nad selle raja tegemiseks raha ikka saavad ja las teenivad siis natuke. Üleliigset aega sai sisustada starti numbri järgi ja tagasi kõmpides. Soojenduse ajal mingit erilist võitlusvalmidust ei tundnud, aga see on suht tavaline. Küll aga ei olnud üldse tavaline see tuul, mis puhus ja tahtis kepid käest ära viia. Ega see eelmise aasta maraton ka mingi mee lakkumine ei olnud, aga siis oli rada lihtsalt täis tuisanud, tuul oli sõidu ajaks maha vaibunud. Nüüd oli kohati tunne nagu vastu seina sõidaks. Käed-jalad käivad aga edasi ei saa.

Start oli üsna rahulik ja peale esimest tõusu hakkas ka rong moodustuma. Paraku oli tuul nii tugev, et isegi rongis sõita oli raske. Külgtuulega ei ole kellegi taha varju pugeda. No ja ega sõita ei jõudnud ka. Ma ei ole vist Saaremaa 3 päeva jooksust alates võistelnud ega miskeid intervalle teinud ja tundsin, et lihtsalt ei suuda kiiremini ennast liigutada. Isegi grupi taga püsimisega oli raskusi, aga kuidagi ma seal ikkagi jõlkusin. Umbes 90. koha kandis. Siis läks rong keskelt katki ja mina jäin taha. Enne kui suutsin mööda minna, oli juba üle 50m vahet sees. Rügasin, mis ma rügasin, aga kätte neid enam ei saanud. Samas vahe suuremaks ka ei läinud. Kui rada vahepeal võsavahele läks, siis kaotasin silmside ära ja tempo kohe kukkus ka. Järgmiste põldude peal oli juba oma 300m vahet ja tagant tuli mingi grupp järgi. Lasin nad kohe heaga mööda ja võtsin sappa. Seal oli päris mugav. Poisid tegid ees ilusti kordamööda tööd. Mingid jalgratturid vist. Mina leidsin, et olen juba rabanud küll ja hoidsin ennast kenasti lõppu. Tasapisi hakkasime eelmise grupi riismeid kätte saama ja lõpu mägede peal juba enamuse sellest kambast. Siis ütlesin poistele aitäh ja läksin mööda. Mäest üles liikusin ma teistega võrreldes palju paremini kui põllu peal. Paraku olid seal takistuseks 20km matkajad, kes roomasid mööda raja paremat serva ja kui vasakul ääres mõnele päris võistlejale tõusul järgi sain, siis mööda minek oli ikka raske.

Peale lõpetamist lasin väikse sörgiga auto juurde ja ei viitsinud mina enam sinna tagasi minna, et tulemusi vaadata. Protokolli netti veel ilmunud ei ole ja mul ei ole uduaimugi, mitmendaks ma jäin. Ilmselt sinna 100 piiri peale. See muidugi ei ole suuremasi positsioon, aga samas tingimusi arvestades oli aeg igati ok. Võib vist ennast lohutada, et mitte mina ei ole kehvemaks jäänud vaid palju tublisid noori on peale tulnud. Suusa kaela ei saa ka midagi ajada. Fischerid käisid just nädal tagasi lihvist läbi ja FC78 puru töötas päris hästi. Teistega võrreldes oli lipe pigem isegi parem.

Tunnel

2010-12-16T23:58:00.000+02:00

Üle pika aja sai jälle Bedfordis tunnelis käidud. Kui algul oli lootust, et meid lennuväljalt sinna ja tagasi transporditakse, siis veidi enne minekut selgus, et tuleb ikka omal käel hakkama saada. Rongiga saab Stanstedist sinna ainult läbi Londoni ja see kõik võtab jubedalt aega, nii et rentisime auto. Peugeot 107, mida oli raske parklas teiste vahelt üles leida. Pagasit meil eriti polnud ja mahtusime ilusti ära. Järgnesid sõiduharjutused vasakul tee poolel ja vasaku käega käigu vahetamine. Õnneks oli õhtul juba liiklus hõre. Eriti hõre oli liiklus nendel teedel, mida meie kasutasime, sest kogu elu käis M-i telefonis oleva navi järgi ja see loomulikult juhatas meid kõige otsemat teed, mis ei pruukinud olla just kõige kiirem. Asja ei parandanud ka see, kui paaris kohas pööramisega hiljaks jäime ja siis masin meid mööda mingeid külavaheteid ümber suunas. Kohati olid need nii kitsad, et isegi meie auto sinna vaevu sõitma mahtus. Käiguvahetuse sain suht kärmelt käppa, aga parempöörded ja ringidel teistpidi sõitmine võtsid veidi rohkem aega. Sõiduharjutuste koha pealt olekski kiirtee liiga igav olnud. Igastahes kesköö paiku jõudsime kohale.

Järgmisel päeval saime tunnelisse. Ma miskipärast arvasin, et S laseb meil natuke aega ikka individual skillidega ka tegeleda, aga ainult esimesed 2min olime 1-to-1, siis läksime kohe 4-way ja randomite kallale. Ma käisin tunnelis viimati 2007 ja alguses oli ikka väga ebakindel. Võitlesin sellega, et ikka õigel kõrgusel püsida, aga siis panin 4kg tina peale ja elu läks palju paremaks. Õhtul läksid randomid juba päris ilusti ja lendasime ka hunniku blokke. Üksteist ära ei tapnud. Ainult kogu kehas oli tunne nagu oleks korralikult peksa saanud ja suit laperdas kuidagi nii vastu reisi, et need olid ikka päris ära hõõrutud. Õhtul väike söök, kohaliku veekeskuse külastus ja magama.

Hommikul poole kaheksast üles, kiiresti omlett ja kohvi sisse ja jälle tunnelisse. Veel blokke ja b slottides randomeid. Jalgadel oli juba päris valus ja kui lõpuks suidi ära võtsin, siis vaatasid sealt vastu suured veriseks hõõrutud lärakad. Seljaga oli ka nii, et kummardades jalanõusid jalast ära ei saanud vaid tuli istuda. Täitsa vigase tunne. Samas kui mõelda, et 180 hüppe jagu vabalangemist sai kahe päevaga ära tehtud, siis pole vist imestada. Igastahes note järgmiseks korraks, et suidi alla tuleb mingid pikemad püksid panna.

Tagasitulek läks kiiremini kui minek. Auto juhtimine sujus hästi ja seekord õnnestus väga väikseid külateid vältida. Täitsa õigeks ajaks jõudsime lennujaama.

Bierhuis Kulminator

2010-11-18T00:25:00.000+02:00

Hakkasin just tavapärasele õhtusele jalutuskäigule minema, kui helistas käbaonu, kes teatas, et Antwerpenis on koht, kuhu kindlasti minna on vaja ja see koht kannab nime Kulminator. Kiire googeldamine andis aadressi ja sinna ma läksin. Koht ise on hotellist mingi 500m ehk. Ilma liialdamata võin öelda, et tegu on parima õllekaga, kuhu mina oma senise elu jooksul olen sattunud. See ei ole koht, kuhu tullakse liitrite kaupa õlut sisse valama ja jaurama vaid koht, kuhu tulla erinevate õllede maitset nautima.

Alustuseks ei osanudki midagi tellida. Valik oli lihtsalt nii suur. Võtsin suht suvalise vaadiõlle ja siis istusin kataloogi taha asja lähemalt uurima. Just nimelt kataloogi. Seal oli üle 500 erineva margi. Järgmine valik oli Blonde de Peres aastast 1999

Mõtlesin vahepeal jälle dieediga alustada, et 74 pealt tagasi 70 peale saada, aga tühja kõhu peale nokkis see õlu nii hästi, et tundsin, et dieet võib joomise juures takistavaks teguriks saada. Niiet lükkasin seda tiba edasi ja tellisin miskit lihavärki. Sinna juurde spordijooki ka. Energy Beer de Troch B12 (cerveza de la revoluzion, met fruitsmaak) Tõesti oli spordijoogi maitsega.

Edasi läksin jälle traditsioonilisemate, et mitte öelda igivanade maitsete juurde. Sint Arnoldus Tripel, bier van de Kulminator. See oli sellise tugevama, mesise maitsega, aga mitte ka päris tume õlu.

Edasi liikusin heledama ja bioloogilisema poole. Blanche du Hainaut Biologique. Kindlalt parim orgaaniline õlu, mida ma kunagi joonud olen. Selleks ajaks olid juba eelistatud ka vähema hulga promillide ja väiksemas pudelis õlled.

Tänase õhtu viimane valik ja minu lemmik oli Cuvee de Jacobins aastast 1980. Väga omapärase maitsega. Midagi mesise ja puuviljase segu. No kohe väga hea oli.

Homme jätkan.

Antwerpen

2010-11-16T22:02:00.000+02:00

Sedapuhku siis Alcateli QoS koolitus. Üle ootuse mõistlik asi. Esimese (õigemini nullinda) laborina tuli 3-st SR-st koosnev MPLS võrk nullist valmis konfida ja teenused sinna peale, et siis alles saaks qos-ga mängima hakata. Kui tavaliselt on igal koolitusel mingid seltsimehed, kes asjast ööd ega mütsi ei jaga, siis praegused klassivennad on jupp aega nende kastidega juba müranud ja algse setupi püsti ajamine kellelgi eriti üle 15min ei võtnud. Hoolimata asjaolust, et sinna oli üks üsna totter mtu probleem sisse pandud. Täna läksid asjad ikka juba päris keeruliseks ja laborid ei olnud enam ainult klaviatuuril toksimise vaev vaid päris kõvasti tuli ajusid ragistada. Seda värki ka ei ole, et teooria ajal tööasjadega tegeleda. Kui ikka asja ivale pihta ei saa, siis pole laboriga midagi peale hakata. Lõunat sööme loomaias. Flamingo nimeline söögikoht. Alcatel annab miskid talongid. Ma ei tea mis väärtuses need on, aga vist palju, sest ükskõik kui palju ette krabad, midagi juurde maksma ei pea. Tagasi saab jalutada läbi loomaaia. Võrreldes Tallinna zooga väike territoorium ja täitsa kesklinnas, aga välja palju elukaid on. Elevandid ja tiigrid ja kaelkirjakud ja igasugu muid. Lahedalt kujundatud ka.

Õhtuti olen linnas ringi jalutanud. Eile tiirutasin vanalinnas või no selles osas, mis raudteejaama ja kanali vahele jääb. Täna mõtlesin külastada raudteejaamast kirde ja ida poole jäävat osa. Kaardi muidugi unustasin maha. Eks ma siis kõndisin seal ja kui juba tükk aega ühtegi valget inimest ei olnud näinud, siis hakkas vähe imelik, et kuhu ma olen sattunud. Seal oli Afghan supermarkt ja suleiman khan supermarkt ja muud sarnaseid kohti. Kui tänavad otse ei jookse ja täisnurga all ei ristu, siis on võõras linnas ilma kaardita päris raske. Lõpuks jõudsin ikka tsivilisatsiooni sekka tagasi. Ma olen aru saanud, et see kesklinn on siin kuidagi erinevate seltskondade vahel jagatud. Raudteejaama ümbrus on juudilinn, koos Kosher Kingi, nende naljakate peakatete poodidega ja muidugi igasugu teemantite poed. Sealt edasi ja on türklased ja siis läheb sujuvalt mingiks Araabia-Aafrika regiooniks. Eks paistab, kuhu homme jalad viivad.

TCE level 2

2010-11-12T00:04:00.000+02:00

See on selline eksam, mida küll teed üle veebi, aga kaugelt Londonist üks tädi vaatab pealt, et keegi sul kõrval ei seisaks ja ette ei ütleks. Mul seda ohtu ei olnud, ülejäänud seltskonnal on oluliselt kiduram arusaam T toodangust ja selle funktsioneerimisest. Suurde koosolekuruumi pandi C20 asemele üles hoopis Vidyo ja kuniks uut kohta C20-le alles valmistati ette, seisab see minu laua peal koos HD kaamera ja muu juurde kuuluvaga. Sebisin omale HD molli ka ja nüüd mul laual täiskomplekt. Ühesõnaga, seekordseks eksamiks olin tehnoloogiliselt paremini ettevalmistunud kui eelmiseks. Õppinud olin muidugi ka, aga kui õppematerjaliks on ainult PP slaidid, siis sealt eriti palju tarkust ei kogu.

Algus tundus kuidagi lootusetu. Küsimused olid ikka hulga hullemad kui L1 eksamil. Kõvasti võttis juba aega ainult küsimuse ja vastusevariantide läbi lugemine. Asja ei parandanud ka see, et kuigi non native englishidele oli ette nähtud 90min, siis tegelikult oli ikkagi kõigil 60min. 40 küsimust 60 minutiga just väga palju ajavaru ei jäta. Tegingi nii, et kui nägin, et liiga palju aega võtab, siis lihtsalt valisin kõige tõenäolisema ja märkisin ära for later review. Teine pool testist läksid küsimused ja vastusevariandid õnneks vähe lühemateks. 45 min-ga sain kõik läbi käidud ja veel 10min-ga need eelnevalt markeeritud asjad ka vastatud. 83%. Isegi 1p võrra parem kui eelmine, kuigi vahepeal oli küll tunne, et siit ei tule midagi.

Nüüd olen siis igati sertifitseeritud, aga ma ei tea, mis ma nende paberite ja teadmistega pihta hakkan, sest E ostis hoopiski V ära ja seal vähe teistsugune tehnoloogia kasutusel. Natuke targemaks ikka sain ja midagi jälle CV-sse kirjutada ka.

Huvitav rattasõit

2010-10-30T20:15:00.000+03:00

Otsustasin täna vähe pikema trenni teha ja kuna asfalt oli märg ning rullide laagrid seda väga ei armasta, siis valisin ratta. Mõtlesin, et mis ma nende maastikukummidega asfalti ikka nühin ja panin slikid alla. Muidugi selgus, et slikkidele sobivat sisekummi mul tagavaraks ei olnud, aga mõtlesin, et ega maanteel sõites ikka midagi ei juhtu.

Nii ma siis ilusasti sõitsin ja tundsin rõõmu slikkide paremast veerevusest, kui äkitselt esimene ratas imelikult laperdama hakkas. Kumm täitsa tühi. See oli natuke enne Keila-Joad. Tagasi minna oli veidi üle 20km ja edasi minnes tagasi minna veidi alla 30km. Valisin ikkagi teise variandi, sest Klooga mnt asfalt on vähe parem velje peal sõitmiseks. Algul tundus, et optimaalne kiirus, mis velge liialt ei lõhu on umbes nii 15 km/h, aga kui oled riideid selga pannud arvestusega sõita nii umbes 30 km/h, siis hakkas külm. Tõstsin kiiruse 20 peale, katkise kummiga sõites teeb see juba kenasti naha soojaks. Raputas küll, aga sõita sai, kuid siis mingil hetkel läks esiratas selle valgest ja libedast ainest tee äärejoone peal. Ratas kadus alt ja enne kui arugi sain, oli külg maas. Kiirus väike ja märg asfalt eriti ei kriibi ka. Sain selle tarkuse võrra rikkamaks, et katkise esikummiga ei maksa valge joone peale ronida. Vääna-Jõesuu ja Muraste vahel on üsna värskelt graniitkillustikust katte saanud jupp. See raputas ikka korralikult isegi alla 15 sõites, aga kumm püsis veel ilusti veljel ja Murastest edasi läks jälle paremaks, aga vastutuule ja katkise kummiga eriti mõnus ikkagi sõita ei ole. Natuke enne Rannamõisat läks geel sisse. Ma muidu suuremasi trennis sööja ei ole, aga kuna algne mõte oli selline 80+ km trenn teha ja paar korda olen trenni ajal nälga jäänud (mis ei ole üldse tore), siis nüüd üle 2h trennidel kannan geeli kaasas. Suutäis magusat muutis elu kohe palju ilusamaks. Tabasalu mäest alla ja mööda uut kergliiklusteed Kakumäe poole. Kodus veendusin, et velg on ilmselt taaskasutatav ja maha tuleb kanda ainult kumm. 51 km 2h50-ga ei ole just suuremasi tempo, aga trenn sai tehtud. Homme rullid.

Saaremaa 3 päeva jooks

2010-10-16T22:11:00.000+03:00

Sai siis selline üritus see aasta ette võetud. Kolme päevaga maraton, 10 + 16.195 + 16. Hetkel ei oskagi veel öelda, kas on lihtsam see maraton kohe ja korraga läbi joosta või jupikaupa alla 4min/km tempos. Esimene päev oli kuidagi nõrk. Jalad kinni ja tuimad, pulss ronis väga üles, kuigi alustasin suht tagasihoidlikult. Mõtlesin, et esimesel päeval ennast väga lampi ei tõmba ja jooksen alguse nii tsipa alla 4 min/km. Poolel maal hakkas tunduma, et ega ei jõuagi kiiremini ja lõpus tuli juba tõsiselt pingutada. Ei saa küll öelda, et midagi eriti varuks oleks jäänud. 39.03 ja 63. koht. keskmine pulss 179 ja max 189

See tegi teise päeva suhtes natuke pessimistlikuks. Plaan oli alustada ikkagi seal 4 min/km kandis ja vaadata, mis saab. Veidi enne starti otsustasin riideid vähemaks võtta ja jooksin ainult pikakäistega Mäseriga. Esimesed kilomeetrid vihmas ja lörtsis oli tiba jahe, aga varsti läks soojaks. Väga õige otsus. See jooks läks kuidagi kergemalt, kui eelmise päeva 10. Algus 4 min/km kanti, 5 esimest naist nägemisulatuses. Poole maa peal oli pulss alles suts üle 170. Mingi 4 km enne lõppu läks olemine eriti heaks. Püüdsin eest järjest gruppe kinni ja see jooks oli üle pika aja selline, kus ma ei kaotanud ühelegi naisele. 1:03:07 ja 39. koht. keskmine pulss 175 ja max 186, kusjuures tempo 3.54 oli täpselt sama nagu eilses kümnes.

Homme veel üks 16. Eks näis, kuidas jalad vastu peavad.

interneedus

2010-09-24T00:00:00.000+03:00

Mõned asjad asuvad lähemal, kui arvata oskasin, aga ikka ei tööta

mart@ns$ traceroute www.facebook.com
traceroute: Warning: www.facebook.com has multiple addresses; using 193.184.164.193
traceroute to a1254.x.akamai.net (193.184.164.193), 64 hops max, 40 byte packets
1 194.204.30.254 (194.204.30.254) 1.852 ms 1.513 ms 2.200 ms
2 194.204.50.181 (194.204.50.181) 0.653 ms 0.658 ms 0.642 ms
3 adala-edge-ge3-0-3-7.uninet.ee (194.204.4.177) 0.754 ms 1.197 ms 0.661 ms
4 so2-2-0-0.bbr1.tln1.ee.eunetip.net (213.192.190.225) 0.654 ms 0.631 ms 0.673 ms
5 ae0-10.bbr2.hel1.fi.eunetip.net (213.192.191.73) 2.893 ms 2.950 ms 3.053 ms
6 ae0-10.heltli-gw1.fi.elisa.net (213.192.191.50) 2.760 ms 2.522 ms 2.876 ms
7 ae1.espsti-pe1.fi.elisa.net (139.97.6.154) 3.372 ms 2.963 ms 3.111 ms
8 193.184.164.193 (193.184.164.193) 3.244 ms 3.075 ms 2.927 ms

Service Unavailable - DNS failure
The server is temporarily unable to service your request. Please try again later.

Reference #11.aca4b8c1.1285275614.19b7b26

Varssav

2010-09-21T21:59:00.002+03:00

Teadmistejanu on mind sedapuhku Poolamaa pealinna toonud. Ma arvasin, et see TCE2 koolitus on põhiliselt Stainesis ja Oslos (Dubaisse mind niikuinii keegi ei lase), aga kui otsima hakkasin, siis selgus, et sel aastal on Euroopas täpselt üks TCE2 koolitus ja see on Varssavis, kus T-l ei ole tegelt üldse mingit putkat vaid lihtsalt rendivad koolitusruumi. Kogu träni on kah kohale veetud va üks pisike vpn junn, millega seda kõike võrku ühendada. See peaks vist homme jõudma.

Koolitusel on peale minu veel tervelt 2 inimest. Mul algul oli hirm, et äkki on lektor veel poolakas ka, aga õnneks on horvaat. Räägib täitsa inglise keeles ja kõvasti üle keskmise ehk siis räägib põhiliselt asju, mida powerpointi peal ei ole.

Eile õhtul jalutasin põhjapoolse ringi. Vanalinn ja selle ümbrus. Täna hotellist lõuna poole. Märkisin kaardi peal hoolega ära paremad söögikohad, aga no ei läinud kõht tühjaks. Seal koolitusel ikka nuumatakse korralikult. Nüüd korvan seda hotelli baaris.

Sügisjooks

2010-09-12T18:09:00.002+03:00

Asfaldimaratoni järele erilist himu ei tundnud ja kuna poolmaratoni enam menüüs pole, siis valisin kümpi. Ei saaks nüüd öelda, et pole trenni teinud, aga viimase aja ainus kiirem jooks oli eelmise nädalavahe 2 silla jooks Pärnus. Teisipäeval suht kiire orienteerumine ja kolmapäeval panin kohe 4x kilt intervalle peale. Ei ole kindel, kas see oli väga hea idee. Ilmselt ei andnud energiat juurde ka saun ja Rock Cafe eile õhtul.

Suurest numbrist hoolimata sebisin omale stardikoha esimesse gruppi ja stardis oli tunne päris hea. Esimene ots allamäge kippus päris kiireks minema, aga hoidsin ennast tagasi ja võtsin sellise 3.40 tempo, mida ma lootsin ka lõpuni pidada. Kuni tagasipöördeni oligi elu üsna ilus, aga siis läks raskeks. Mõtlesin, et kurat siin rajal on 10000 inimest 10km peale ja ikka pean mina üksi vastu tuult jooksma. Ees ja taga 50m tühja maad. Tempo kukkus kolinal 3.50 peale. Pulsokas elas üldse kuidagi omas maailmas ja näitas suht suvalisi numbreid vahemikus 89 ja 199. Tasapisi hakkasin eesolijatele järgi jõudma ja tagumised mulle järgi. Sadama tõus oli täielik surm, jalad üldse ei liikunud ja hulk rahvast läks mööda. Shnelli juures taastusin veidi ära ja järgmisel tõusul hakkasin neist uuesti mööduma. Mäest alla sain jalad päris kenasti liikuma ja lõpp ei olnudki väga hull. Aeg jäi sellegi poolest nii minutikese kehvemaks, kui oleks oodanud, aga ju siis ootasin liiga palju. Vähemalt õigustasin oma esimesse stardigruppi trügimist ja jõudsin 100 sisse.

maratoni järelmõjud

2010-08-22T21:22:00.002+03:00

Ma arvasin, et see üritus on ikka mitu päeva jalgades tunda. Eriti kui on vaja trepist alla kõndida. No mitte midagi ei ole. Täna pole mitte kusagil tunda, et oleks eile ennast sodiks jooksnud. Isegi vasak põlv tundub parem kui enne. Täna siiski veel puhkepäev, homme teen väikse jooksu.

Valgehobusemäe maraton

2010-08-21T17:53:00.002+03:00

Mõtlesin see aasta, et neid sügisesi poolmaratone asfaldil plõksima ei hakka ja teen ühe korraliku jooksu. See Valgehobusemäe värk hakkas mulle kohe meeldima. Maastikul ikka hulga huvitavam joosta kui mööda asfalti. Pealegi minu vasak põlv viimasel ajal eriti asfaldil jooksmist ei armasta.

Tahtmist oli palju, aga ihu jäi natuke nõrgaks. 2006 joostud maratonist oleks ju võinud õppida, et enne tasuks mõni pikem treening ka teha, aga no läks ikka nagu läks ja pikemad trennid ulatusid tiba üle 20km.

Esimene 10.5 km ring oli väga mõnus. Hoidsin ennast hoolega tagasi, et tempo liiga kiireks ei läheks. 56min. Teine polnud kah viga. Jooksin kahe poolmaratoni mehega koos. 57min. Juba sellised 3:45 mõtted hakkasid pähe tulema. Kolmanda ringiga läksid asjalood natuke keerulisemaks. Juba peale paari kilti hakkasid jalad märku andma, et nüüd aitab küll. Toore vägivallaga sundisin neid oma töökohustust täitma ja üritasin endale sisendada, et kui kiiremini joosta, siis saavad ju kannatused kiiremini läbi ka. Kuna kodumaiste võsavillemite moti kergitamiseks olid korraldajad NZ-st kohale toonud ka pärissportlase, kes pidi raja alla 3h jooksma, siis oli üheks eesmärgiks mitte ringiga pähe saada. Pool kilti enne kolmanda ringi lõppu tuli tõdeda selle lootuse purunemist. Kolmas ring 1:03. Enne neljanda algust läks üks geel sisse, aga väsinud jalgadele see paraku eriti ei mõjunud. Mingi 4h eesmärk või koht protokollis enam eriti ei kottinud. Tahtsin kuidagi lõpuni jõuda. Järsemad tõusud kõndisin, kolm meest tulid järgi ja läksid mööda (ka nemad kõndisid tõuse). Kahest sain ise mööda. Kui jooksukiirus ja kõndimise kiirus tõusul on suht sarnaseks muutunud, siis ei ole enam erilist pointi jooksusammu üritada. Mahalangenud puudest enam üle ei hüpanud. Jäin ilusti enne puud seisma ja astusin ettevaatlikult üle. Kaks viimast tõusu väga hullud ei tundunudki ja siis tuli finish. 4:05. Oi, kui hea oli istuda. Peale maratoni on inimesel väga vähe õnneks vaja. Koju jõudes lesisin diivanil poolunes ja nirvaana tuli ilma igasugu meditatsioonita.

TCE level 1 eksam

2010-08-20T12:09:00.003+03:00

Minu teel T sertifitseeritud eksperdi poole on nüüd üks etapp läbitud (vist). Mai lõpus vedelesin nädal aega Stainesis koolitusel ja terve suve võtsin hoogu eksami tegemiseks. Paraku EMEA eksamid ilmusid ajakavasse alles augustis. Eile saabus lõpuks tähtis tund oma teadmiste tõestamiseks. See on selline omapärane eksam, et veebieksam, aga video valve all. Selleks peab olema miski T endpoint, millega siis ühendud videokonverentsi ja teed oma eksamit eksamineerija valvsa silma all. Algul lootsin kasutada movit (softi klient) ja pool päeva üritasin sellega testida, et kas mul ikka õnnestub T-ga üldse ühendust saada. Mul on Soomes asuvasse VCS-i ligipääs ja nii sain kõne logisid vaadata. Kõned said 'invalid uri' teatega pasunasse. Tükk aega möllasin, lõpuks tundus, et kui nime asemel ip-d kasutada, siis on lootust rohkem: 'temporary unavailable'. Point oli selles, et õige number avati alles 15min enne eksami algust. Tagavaravariant oli minna korrus kõrgemale JP vinge EX90 taha.

Lõi siis kell kolmveerand neli ja proovisin alustuseks nimega aadressi. Aega võttis, aga ühendus tekkis. Paraku tädi küll mind nägi, aga minu ekraan oli pime. Arvasin, et ilmselt mingi tulemüüri kamm, et video sealt minuni ei pääse ja kolisin kohe heaga üles EX90 taha. Seal ma ka tädi ei näinud, küll aga nägin teisi eksamist osalejaid ja sai selgeks, et probleem on hoopis tädi kaameras. Peale minu oli neli kutti veel.

Tädi sai kaamera korda ja luges sõnad peale, et passing score on 80, miskit kõrvalist materjali ja abi kasutada ei tohi ja mikrofoni ei tohi ka välja lülitada ja hakake pihta. 40 küsimust, inglise keelt emakeeleks pidavatele tund aega, teistele poolteist. Võrreldes cisco eksamitega väga head selged küsimused ja tehnilised, mitte ideoloogilised. Kuna kõik teised olid ka koguaeg näha, siis sai selgeks, et ilmselt olen ma ainus aus loll, kes oma peaga eksamit teeb. Kui on vaja ühte neljast august täpike teha ja next vajutada ja mees koguaeg hiirega ringi sõuab ja klõpsib, siis on üsna ilmne, et ta surfab mööda pdf-e ja T veebisaiti ringi. Videovalve puudujääk on see, et arvutiekraani kaamerast kuidagi näha ei ole. Kursusest oli mitu kuud möödas ja õppematerjalideks kursuse PP slaidid. Õnneks oli enne võimalik meie C20 ja Soomes olevate VCS-dega mängida. Ühesõnaga, ega ma väga kindlalt ennast ei tundnud. Poole tunniga sain valmis. Final score: 82. Ülejäänud osad olid kõik üle 90, ainult TMS oli 68. See on ka ainus asi, millele mul ligipääsu pole. Tavaliselt peale eksamit öeldakse ikka, et kas Congratulations või Sorry, aga siin olid ainult punktid. Osadel eksamitel on veel nõue, et kõik osad eraldi peavad ka üle passing score olema. Niiet ega ma nüüd 100% ei teagi, kas ma sain läbi või ei. Peale lõpetamist tuli konverentsist quietly lahkuda, niiet tädiga rääkida ka enam ei saanud. Ma ikka arvan, et sain läbi. Nüüd vaja veel nädalake koolituda kas Stainesis või Oslos, level 2 eksam teha ja siis on TCE tiitel käes.

Kolomna

2010-06-14T17:40:00.002+03:00

Väga lahe reis oli. Eks mul oli selle Venemaa värgi suhtes teatavaid eelarvamusi, aga tegelikult oli kõik väga tip-top ja kindlasti on tegemist ühe maailma tipp dropzonega. Tegelikult ainus asi, mis mulle seal vastukarva käis, oli see jube suitsetamine. Igaüks ja igal pool. Kõik kohad suitsuvinet täis. Ei tea küll, millal sinna igasugu suitsetamise keelud jõuavad. Hüpata saab seal palju ja kui 100 rutsi (40 eek) eest pakkimisteenust ka osta, siis pole eriliselt väsitav 10+ hüpet päevas teha. Esimesel päeval hakkasime millalgi peale lõunat pihta ja 5 hüpet, teisel päeval 11.

Kolmandal päeval tuli varu ka ära proovida. Ma pean ennast suht kehvaks pakkijaks, aga mul ei juhtu nagu sellist asja, et slaider väga pikalt üles jääks. Seal kippusid kõik avanemised olema nii, et slaider tuli siis alla, kui tagumisi risereid korra tõmmata, aga ma ei näinud selles erilist probleemi. Ühel hüppel enam ei tulnud alla. Kuidagi väga totter tõrge tundus. Enamus kuplit oli ilusti lahti, lendas otse, aga slaider oli täitsa üleval, äärmised torud kinni. Tirisin risereid, võtsin pidurid lahti ja möllasin nendega, aga ei miskit. Samas ei paistnud seal otseselt mingit sõlme olevat või üldse mingit põhjust, miks vari ei võiks päriselt lahti minna. Nägi välja nagu kuppel, mis kohe-kohe lahti läheb. 450 peal leidsin, et ega vist ikka ei lähe küll ja võtsin teise. Varu avanes ja lendas väga ilusti.

Kohe oli auto kohal, kuppel ja vabakott kah käes ja pooleteist tunni pärast kama jälle hüppekorras. Esimene avanemine oli väga ilus, aga teine jälle nagu ennegi. Kuidagi nagu totter oleks olnud ühe nädalaga 2 keikkat panna, niiet edaspidi pakkisin ise ja ei mingeid probleeme. Samas teistel avanesid ka packerite pakitud väga kenasti. Väike kahtlus on, et mul juhttropid liiga lühikeseks kulunud ja see kuidagi avanemisi mõjutab. Igastahes üle peaks need mõõtma ja kardetavasti ka välja vahetama.

Nädala lõpu poole oli ilm selline vahelduv. Üks päev vihm ja lauspilvisus. Sealt edasi jube palavus ja päeval väga ebameeldiv tuul. Laupäeval sain maapealse palava ja üleval oleva jahedama ilma koosmõjus nohu ja kurguvalu. Pühapäeval ei hüpanud. Õigesti tegin ka, sest juba hommikupoole tuli turbukatest paar väiksemat laksu ja kui siis ühel mehel kuppel päris kokku läks, siis oli selleks päevaks hüppamine läbi ka. Soe soovitus kõigile, kes sinna hüppama lähevad: kui on tugev lõunatuul, siis tasuks tõsiselt mõelda, kas ikka on väga vaja hakata oma jalaluudega riskima.

Toitlustamise kohalt veel see infokild, et seal kohapeal on kõik jube kirves. 250 rutsi kompleksnõi zavtrak on täitsa ok hommikul süüa, aga õhtul on kohaliku resto asemel mõttekam minna 500m eemal olevasse rekkameeste söögikohta, kus hinnad umbes veerand sellest, mis dz-s ja toidu saab kätte kohe mitte tunni aja pärast.

Staines ja London

2010-05-25T00:41:00.004+03:00

Eile jõudsin Stainesi. Gatwicki lennuväljal võttis vastu 26 kraadine leitsak. Täitsa nagu kusagile lõunamaale oleks reisinud. Õige rongi ja platvormi leidmisega läks tiba aega, aga lõpuks seisin rongis, mis liikus Gatwickist Londoni poole koos suure hulga inimestega, kes ilmselt kusagilt rannast tulid. Rong oli nii täis, et peale tuli trügida. Google Earth järgi tundus see reis suht lühike olevat, aga palavas rongis seistes läks terve igavik enne kui Clapham Jct-sse jõudsin, kus oli vaja teise rongi peale ronida. See läks suht sujuvalt ja Stainesi poole liikuvas rongis sai rahulikult istuda. Ka see vahemaa oli oluliselt pikem kui ette kujutasin.

Hotell on sihuke vanemapoolne. Täitsa Thames-i kaldal. Algul vaatasin, et selline vaikne kohake, aga varsti sai selgeks, et rong sõidab kõrvalt mööda ja lennukid üle. Kusagile peale 12 jääb veidi rahulikumaks, aga 5 paiku algab uuesti. Wifi maksab 7 naela 2 tundi. õlu 3.75.

Koolituskeskus on enam-vähem teisel pool jõge. Selline 10min jalutuskäik hommikul. Tänaseks teemaks olid endpointid. Põhiliselt C90. Möla oli õnneks suht vähe ja palju tegutsemist.

Peale kooli läksin Londonisse. Ligi tund rongisõitu Waterloosse, 3 tunnine jalutuskäik ja tagasi. Ei viitsinud kusagile eriti sisse astuda, lihtsalt kõndisin ringi. Trenni siin niikuinii ei tee, niiet väike jalutuskäik tuleb igati kasuks. Jalgrattureid on palju ja jooksjaid ka. Jooksevad kesklinnas mööda kõnniteed teiste inimeste vahel ja suur seljakott on seljas. Ma ei tea, kas seal on kivid sees, et trenn efektiivsem oleks või kingad ja ülikond, millega päeval tööl oldi.

Tartu Jooksumaraton

2010-05-10T19:41:00.005+03:00

Tegelikult muidugi ainult 23.4, aga maratoniks teda nimetatakse, niiet las siis olla. Viljandist taastusin päris kiirelt. Juba teisipäevasel orienteerumisel olid jalad päris kerged. Neljapäeval tegin veel 4x1km lõike ja pühapäeva hommikul oli täitsa optimistlik tunne. Viljandis jäin napilt parimale naisele EK-le alla ja seekord lootsin seda viga parandada, kuid kui stardijoonel nägin naisterahvast, kelle kehapikkusest 2/3 moodustasid peenikesed mustad jalad, siis oli selge, et tuleb leppida sellegagi kui Eesti naistest mööda saan.

Alustasin jälle suht tagasihoidlikult, hoidsin pulssi alla 175 ja tempot sinna 3.50 kanti, et mitte algusega kinni tõmmata. Esimeses vaheajapunktis (5.3 km) olin 110. Sealt edasi hakkasin vaikselt ettepoole ronima. Väga mõnus oli joosta. Ei olnud ei külm ega palav, pulss 175 kandis, tõusudel veidi üle, laskumistel vajus alla. Tundsin, et väike varu on veel sees. 12.7km peal 79. koht ja olin järele jõudnud AS-le ja EK-le. AS jäi tasapisi maha, EK-ga jooksin päris pikalt koos, aga tasapisi jäi ka tema. Siis hakkas juba vaikselt raskemaks ka minema ja jooksin ikka juba päris ülemises ääres. Umbes 50m eespool oli väike grupp, aga vahe nendega vähenes väga aeglaselt. Kui lõpuks grupi saba kätte sain, siis olid grupi esimesed ikka sama kaugel kui enne. 5km enne lõppu jooksin juba täiega. Tasasel tempo 3.40 kandis ja sain veel mõned mehed kätte. Viimased kaks 300m enne finishit. Lõpusirgel üritasin ikka spurtida ka, aga üks neist läks mööda nagu postist. 1:31:34 on 4min parem kui eelmisel aastal ja 5min parem kui üle-eelmisel. Võib-olla oleks kusagilt andnud see 1.34 veel maha pigistada, aga samas alguses kiiremini joostes oleksin võib-olla lõpus päris kutu olnud.

Ma olen varem koguaeg alustanud suht kiirelt mõeldes, et lõpuks väsin niikuinii ära ja aeglast algust siis enam tagasi ei tee. Nüüd olen taktikat muutnud ja üritanud distantsi esimesel poolel anaeroobseks mitte minna ja teises pooles tempot tõsta. Tulemustest on näha, et see variant töötab palju paremini ja nii on ka palju mõnusam joosta.

Viljandi järve jooks

2010-05-01T18:51:00.002+03:00

Eile tundus, et iganädalane võistlemine on oma mõju avaldanud ja aku täitsa tühi. Neljapäeval jooksin 7km 4.50 tempos ja eile oli vasak põlv kuidagi ebameeldivalt hell. Hommikul lootsin sellist >10 kraadist ilma ja plaanisin lühikeses joosta, aga kui kohale jõudsin, siis 8 kraadi, kerge vihm ja üsna kõva tuul laitsid selle mõtte maha. Läksin sama ülikonnaga nagu Kõrveski. Stardis oli tunne päris hea. Algul hoidsin ennast kõvasti tagasi ja Huntaugu mäes sain üles alla 180 pulsiga. Maanteel jooksin tiba kiiremini juba ja peale Orika silda oli variant kas minna otse läbi pori või mööda teed. Valisin pori ja õigesti tegin, sest paksust mudast hoolimata võidab seal ikkagi 20-30sek. 2 meest minu ees kaotasid oma tossu muda sisse ära ja jooksjate vahel käpuli ringi käies üritasid kangelaslikult kadunukest soomudast välja kaevata. Mudase raja pluss on veel see, et seal single-tracki peal tempo ikkagi natuke kukub ja saab veidi taastuda peale maanteed ja enne mägesid. Mäest üles jooksin tiba rahulikumalt, aga üleval põldude peal hakkasin pressima. Tavaliselt on alati seal üleval tuul vastu olnud, aga seekord tagant ja aitas kenasti kaasa. Pulss püsis ilusti 180 ja 185 vahel ja miskit väga hullu ei olnud. Raskeks läks alles viimane km, kui tuul vastu oli, aga ka seal sain päris paljudest mööda. Aeg 45.34 on pool minutit parem kui senine rekord 2008. aastast. Niiet ikka vanemaks ja paremaks.

Kõrve kevadjooks

2010-04-24T17:33:00.002+03:00

Ilm oli ootamatult ilus. Algul natuke jahedavõitu tundus ja mõtlesin, et mida selga panna, aga siis läksin ikkagi pikkade liibukate ja bj ülaosaga. Väga hea oli. Soojenduse ajal jälle tiba kange. Eile jooksin veel 7km 4.45 tempos ja endalegi üllatuseks tuli keskmine pulss sealjuures 144. Täna hommikul tundus see 7km natuke jalgades sees olevat. Peab vist ikka asfaldilt ära metsa kolima või mingi 5 kilo alla võtma.

Alguse võtsin seekord rahulikult, et pulss ilusti all püsiks ja liiga vara anaeroobsesse ei läheks. Püüdsin hoida sellist 3.50 tempot. See vist ei ole pärisjooksjate seas väga popp jooks, sest juba peale 3km oli paar inimest ees, paar järgi ja ümberringi tühjus. IT läks kohe üsna algul eest ära, aga püsis peaaegu kogu jooksu nägemisulatuses. AS läks algul ka ära, aga kusagil poole peal sain ta kätte ja läksin ise mööda. Põhimõtteliselt jooksin üksi omas tempos kogu maa. Poole distantsi peal olin jube rahul, et pulss ilusti 175 kandis, aga siis kui üritasin hoogu juurde panna, selgus, et ega eriti kiiremini nagu ei jõua ka. Päris lõpus ikka suutsin veidi veel pressida.

Noja 1:02:51 on parim tulemus ja 15. koht pole ka üldse paha. Patt oleks mitte rahul olla. Keskmine pulss 173, max 185. Kui 2006a maraton välja arvata, siis ma ei ole ühtegi jooksuvõistlust nii madala pulsiga läbinud. Ma ei teagi nüüd, kas see on hea või halb. Tulemuste järgi vaadates vist hea. Natuke vist läheb liiga intensiivseks see kevad. Iga nädalavahe võistlus, nädala sees veel orienteerumine. Aeroobset trenni polegi eriti teinud. Ma loodan, et kui nüüd järgmine ndlv veel Viljandi joosta, siis ülejärgmiseks Tartuks ka midagi veel jätkub.

Laktaaditest

2010-04-22T20:29:00.004+03:00

Eelmisel laupäeval oli võimalus laktaaditesti teha. Tallinna Spordihallis jooksime 4x2000m 3min vahedega. Esimene 2km 5min/km, siis 4.20, 3.55 ja 3.45. Peale igat jooksu võeti näpust verd ja mõõdeti laktaati. Algul arvasin, et viimane 2k tuleb päris maksimumiga joosta, aga ei olnud vaja. Piisas, et see veidi üle anaeroobse piiri oli. Seal hallis oli kuidagi väga lihtne joosta. Lõike tehes on mul tegu, et 1km 3.40 tempoga joosta aga seal tuli 2km 3.45-ga väga kergelt, kuigi pulss ronis üle 180. Sellised olid siis tulemused:

Vaja on kogu seda jama anaeroobse ja aeroobse läve määramiseks ja sellest juba sõltub millise tempoga tuleks trennis joosta. Nende lävede määramiseks on ka igasugu muid meetodeid, aga need kõik on rohkem sellised ligikaudsed arvutused. Laktaadi järgi loetakse anaeroobseks läveks 4 mmol/l, aga teistel andmetel ka seda kohta, kust alates laktaat järsemalt kasvama hakkab. Puhtalt selle järgi oleks küll läved pidanud vähe teistsugused olema, aga enne kui MM need mulle teada andis, tahtis ta teada, mida ma viimased 3 kuud teinud olen. Saatsin talle kõik polari 2010 failid ja ju ta siis neid kuidagi arvestas. Laktaadikõver ise näeb välja nii:

Ma siiani olen pidanud enda ülemiseks aeroobseks pulssi ca 160 ja anaeroobseks 180. Nüüd siis hoopis 150 ja 175 ja vastavad jooksukiirused 4.45 ja 3.55. Ma kardan, et 4.45-ga mu pulss kaua 150 peal ei püsi ja sama lugu 3.55 ja 175-ga. Samas ta ütles, et väljas joostes võib kiirus natuke aeglasem olla. 4.50 ja 4.00 oleks juba veidi reaalsem.

Kõige kasulikum info, mis ma sellest üritusest sain ongi ehk see kuidas tegelikult treenima peaks. Nimelt pikki trenne peaks tegema aeroobse läve lähedal ja lõike (1-2km) anaeroobsel lävel. Ma olen senini pikki otsi jooksnud sellise rahuliku kruisi tempoga 5.15-5.30, aga see ei pidavat erilist kasu andma. Eks siis nüüd katsun kiiremini. Lõikudega on jälle vastupidine asi. Ma olin kindlal teadmisel, et neid tuleb ikka nii joosta, et vere maitse suus ja olen kildiseid suutnud isegi 3.20-ga pressida, aga vat nüüd selgus, et peaks kiirusega kõvasti tagasi võtma. Kui muidu oli lõikude tegemine ikka kõva enesepiitsutamine, siis 3.55-ga võin neid vabalt joosta.

Rabajooks

2010-04-18T13:55:00.002+03:00

Hommikul sadas lörtsi, vasak säärelihas kippus krampi ja eilne laktaaditest tundus veel jalgades sees olevat. Soojendusel erilist lennukust ei tundnud, aga stardis oli juba päris hea. Mõtlesin esimese kildi kusagil 3.40 kanti joosta ja sealt siis tõstma hakata, aga algul see kambavaim on ikka nii suur, et esimene kilt 3.21. Seltskond hakkas hõredaks jääma ja lasin tempot veidi alla, sest selle kiirusega ma kaugele poleks jõudnud. Üritasin hoida nii 3.30-3.35 kanti. Peale 2 kilti oli 20-30m eespool umbes 6-ne grupp. Seal sees ka AK, siis 10m kaugusel AS üksinda, kohe minu ees lohvakate pükste ja kapuutsiga dressipluusega noorhärra ja mina veel AS-st ca 10m taga. Peale 3. km hakkas eestpoolt rahvast ära pudenema. Kapuutsi ja AS-i sain kätte, AK oli endiselt ees. Tundsin, et läheb raskeks, tempo kippus kohati juba 3.40 kanti, aga koos kapuutsiga jätkasime oma koha parandamist. Viimased 2 kilti suutsin suure pungestamisega ikka 3.30 kanti hoida. 500m enne lõppu alustasin oma nö. lõpuspurti ehk siis suutsin õige tibakese tempot tõsta. Kapuuts jäi maha, AK-le jõudsin üsna järgi, aga kätte ei saanud. Lõpuaeg oli meeldiv üllatus. 22.04 on mu Rabajooksude ajaloo 4. tulemus ja kevadiste jooksude 2. tulemus.

1998 sügis 21.34
1999 kevad 21.50
2002 sügis 22.01

Nõmme maanteejooks

2010-04-12T09:28:00.002+03:00

Esimene selle aasta jooksuvõistlus ka nüüd seljataga. Kogu talve ainult suusatanud, aga märtsis hakkasin tiba jooksma ka. Ühtegi kiiremat sammu teinud ei ole, kui just teisipäevane Liival lumes sumpamine välja arvata. Soojendusel olid jalad algul suht tuimad, aga tasapisi tuli elu sisse ja stardis tundsin ennast juba päris hästi. Hoogsalt minema, aga kuna esimesed poolteist kilti lähevad korralikult ülesmäge, siis hoidsin ennast veidi tagasi. Hobukast üles, Kitzbergi, Seljaku tõusud ja Pidu mäest alla. Harku tn alguses hakkas tempo veidi alla vajuma, aga surusin juurde ja üritasin nii 3.35 hoida. Poolel maal Nõmmel olid juba päris korralikud vahed sees. Vana-Mustamäe esimese poole suutsin ka veel päris korralikult joosta, aga hüppetorni juures tundsin, et jalg hakkab kangeks minema. Tõus läks vaevaliselt, laskumisel üritasin lõdvestuda ja siis tasasel tempot hoida. Hobukast alla läksin enda arvates päris hästi, aga AS tuli tagant ikka järgi. Kuni lõpusirgeni suutsin veel hoida, aga no ei ole mul mingit lõpuspurti. Natuke suutsin juurde panna, aga way vähem kui tema. Lõpuaeg oli meeldiv üllatus. Kella järgi 17.57, eelmisel kevadel 18.33. 5 km peale on 36 sek ikka väga suur vahe ja mul oli ka eelmisel kevadel tunne, et väga hästi läks. Ühesõnaga, rahule jäin.

Järgmisel pühapäeval Rabajooks.

2009/2010 hooaja kokkuvõte

2010-04-02T20:16:00.002+03:00

Treeningpäevi: 234
Treeningtunde: 337h

Suuska 1400km 91h
Jalgsi (jooks+orienteerumine+imikas) 1582 km 167h

Ratas 1050 km 47h
Rullidel paaristõukeid 342km 22h
Ujumist 15km 8h

Üle pika aja üks päris tõsine hooaeg. 05/06 hooajale jääb tiba alla (341h), aga eelmised said pika puuga. 08/09 tuli ainult 267h. Eks näis kuidas edasi.

Kõrve 65

2010-03-13T22:52:00.002+02:00

Võtsin täna vähe pikema suusatamise ette. Olen juba jupp aega tahtnud selle Kõrve suure ringi läbi sõita, aga enne võistlusi ei taha selline jurakas hästi treeningplaanidesse mahtuda. Nüüd võib ja ilusa märtsikuise ilmaga mõnus matkata. Joogikott pooleteist liitri isostariga selga, 2 geeli taskusse ja teele. Oleks küll väha paremini sobinud, kui lumi oleks olnud vähe jäisem ja lipe parem, aga nüüd müttasin paarisendises värskes lumes. Ei viitsinud reedel suuski ka tegema hakata ja lasin samaga, nagu Firmaspordil. Kohe algul tundus vähe veider, et pulss kiskus tiba kõrgeks, kuigi tempo poolest rahulikult jalutasin. Ilmselt on ikkagi kõik eelmiste nädalavahetuste võistlused veel keres sees ja lisaks selle nädala kaks 30-st sõitu. Reisi esimene poole Valgehobusemäele sujus päris mõnusalt, aga tagasi tulles hakkas väsimus vaikselt sisse pugema. Ma ei mäleta, et mul uisusaapad kunagi jala peale oleks hakanud, aga nüüd hakkasid mõlema jala saapad pahkluud ka veel hõõruma. Mitte midagi hullu, aga lihtsalt tiba ebameeldiv. 3 tunniga jõudsin tagasi Aegviitu ja siis läks esimene geel sisse. Algne plaan oli küll rohkem peki pealt sõita, aga tundsin, et seda geeli on ikka väga vaja. Edasi lükkasin päris palju jäljes paaris, sest jälg oli jääs ja lippas päris hästi võrreldes uisurajal oleva pehme värske lumega. Ülejäänud osa rajast läks isegi lihtsamalt, kui see Valgehobusemäe ja Aegviidu vaheline lõik, aga lõpus oli ikka kark üsna pehme all. Peab vist headest lumeoludest hoolimata vaikselt suusahooaega kokku tõmbama hakkama, et enne kevadisi jookse tiba puhata ka saaks.

Tallinna Maraton

2010-02-28T22:05:00.005+02:00

2x20km, temp +1..2, väga niiske. Alla mingi vana Toko sinine dibloc, peale kollane HF ja sinna otsa Swixi >+2 puru. Peale veel T401M struktuur. Suusk oli küll väga hea. Ei mäletagi millal mu fischeri juustud nii hästi libisesid. See puru oli ikka hea investeering või noh mis investeering, aga libe suusk teeb tuju heaks ja see maksab ka midagi.

Algul viisin suusad 3. ritta, aga siis mõtlesin, et no mida ma rahvasportlane sinna loomade hulka ronin ja startisin suht grupi lõpust. Esimesed künkad olid tavapärane sagimine, aga kepid jäid terveks ja peale esimest tõusu ja laskumist sai täitsa ilusti sõitma hakata. Mingi aeg oli tempo päris kiire, aga see oli alguse hasart ja siis vajus alla. Sattusin mingi üsna suure grupi keskele, mida vedas 40, kellel oli ikka päris kehva suusk all. Mingi tibi sõitis kogu kambast mööda ja ei näinud üldse koondislase moodi välja. Mingis imelikus aeroobika riietuses sõitis. Mõtlesin, et nüüd on küll kole lugu, kui minust nii mööda sõidetakse. Pärast siiski selgus, et oli KS, kes siiski päris tegija on. Enne esimest TP-d sain sellest grupist mööda, aga TP-s kaotasin kõvasti, kui mulle algul pakuti vett, siis teed ja alles siis sain korralikku jooki. Jälle grupi keskel ja kitsal rajal eriti mööda ei saanud. Vahepeal läks ikka päris jalutamiseks, ajasin tagumise mehega juttu, jagasime TM-i muljeid. Staarajakirjanik PP aerutas ka samas kambas ja ei paistnud tal kiiret kuhugile. Poole ringi peal leidsin, et nii ikka ei saa, läksin suht julmalt kõigist mööda ja tõmbasin vahe sisse. Paraku üksi rügada on ikka hoopis teine asi kui grupis loksuda ja eest oli rada jumala tühi. Vähemalt tibist sain mööda. Pikapeale hakkas eest paistma 90, tagant grupist tulid järgi 176 ja 503. Teisele ringile läksimegi neljakesi, mina vedasin. Ühe pika sirge lõpus oli näha gruppi mingi veidi üle 100m kaugusel. 90 arvas, et kole lugu ja vaja kiiremini sõita. Lasin ta mööda, et las siis teeb tööd ka. Ega tempo eriti ei tõusnud, aga mul oli ta selja taga palju lihtsam. Vahepeal vedas 503 ka ja hakkasime vaikselt eesliikujaid kinni püüdma. Paraku mööda ei läinud. Ma saan sellest täitsa aru ka, kui oled jupp aega vedada rüganud, siis on hea vahepeal kellegi taga puhata, aga selle tulemusena hakkas grupp kuidagi ettepoole kasvama ja tempo kahanema. Kaks neiut, 65 ja 87, torpedeerisid seal ees. Naiste 2. ja 3. 90 ja 88 said neist lõpuks mööda, mina jäin natuke kinni sinna taha. Ei tahtnud väga ebaviisakas ka olla, aga lõpuks läksime suht julmalt koos 176-ga neist ikka mööda. 503 jäi maha, aga varsti oli 4-ne jälle koos. Viimastel tõusudel jäi maha 90. 176 ees, minu järel 88, kes mind pidevalt ergutas, et pane-pane. Aga kurat kui pulss juba üle 190 on, siis enam väga ei pane. See enne 5-sega kokku minekut pikk tõus küpsetas täielikult ära. Suutsin veel sabas püsida, aga viimasel tõusul olid jalad nii piimhapet täis, et enam ei liikunud. Lasin 88 mööda ja võtsin lõpu lõdvalt.

Kokkuvõttes jäin täitsa rahule. Mõnus sõit oli. Kartsin, et TM on rohkem jalgades sees ja eks ta oli ka, aga ei midagi hullu. Võib-olla tõesti kui oleks kohe algusest peale vere ninast välja ajanud, siis oleks saanud eelmisse gruppi ja kokkuvõttes 50 sisse, aga võib-olla oleks teisel täitsa ära kustnud. Niigi oli teine ring ca 3min aeglasem kui esimene, vahepealsest jalutamisest hoolimata. See oli mu kõige kõrgema pulsiga Tallinna Maraton. 179/191 Vahepeal tundus, et mu võistluste avg ja max pulss on madalamaks läinud, aga näe, saab ka vanast peast veel pumbal pöörded üles küll. Maratonidega on nüüd ühel pool, aga see oli hea ettevalmistus järgmise nädalavahe firmaspordiks. Sprint, 10km ja 5km teade.

Veidike minu maratonide statistikat ka:
Suusatulemused

Tartu Maraton

2010-02-22T18:04:00.003+02:00

Kõigepealt jälle määrimisest. Mitte, et ma arvaks, et see kedagi huvitab, aga teinekord endal hea vaadata. Ilma lubati kogu distantsiks -13 ja -11 vahele. Lisaks tuisk ja torm. Alla SF80, peale sinine Holmenkol ja kõige peale Briko 10.0 puru. Vaatasin Hawaiis Holmenkoli külma ilma puru ka, aga minu käsi ei paindunud selle eest 1800 eeku välja käia. Ei usu ka, et sellele järgnevatel talvedel väga palju rakendust on. Ühesõnaga, panin alla seda, mis võtta oli. Pidamiseks alla stardi krunt, peale 2 kihti Holmenkoli -3..-7 ja 3. kiht veel kulpi. Sinna otsa 2 kihti -6..-20. Laupäeva õhtul testides tundus väga hea suusk olema, aga ega eriti kellegagi võrrelda ei olnud ka.

Hommikuks õnneks jäi lumesadu järgi ja sadanud oli seda ka jupp maad vähem kui esialgsed prognoosid. Eks nad olid öösel jälje uuesti sisse tõmmanud ka, sest väga täis tuisanud ei olnud kusagil. Kui pauk käis, siis täie hooga minema nagu tavaliselt. Eelmistel aastatel on nagu tundunud, et esimese paari kilomeetriga saavad positsioonid välja võideldud ja siis lastakse rahulikumaks, aga seekord sõitsin nii kiiresti kui jaksasin, et mitte grupi sabast maha jääda. Pidas kenasti, aga lipe osutus ikka natuke kehvakeseks. Laskumistel kiputi eest ära minema. Patt oleks muidugi ka märja ilma suusast -10 ja värske lumega rohkem tahta. Lisaks sellele, et üldine hoog alguse kohta tiba kiire tundus, tegi mulle muret see, et eest ära mindi ka tõusude peal, mida ma nagu enda tugevamaks osaks arvasin. See-eest tasasel paaris lükates liikusin ma teistest oluliselt paremini. Rivi tõmmati üsna kiirelt üsna hõredaks ja kuni Harimäeni nagu väga konkreetset gruppi ei tekkinudki. Kusagil Matu ja Harimäe vahel öeldi kohaks 117. Harimäel leidsin, et jaksan ikka mäest üles ka sõita. Tõusu teisel poolel sain päris mitmetest mööda. Laskumisel libisemisega küll veidi jälle kaotasin, aga sain kiiresti umbes nii 10-se grupi sappa. Ega seal lihtne ei olnud. Ikka päris kõvasti tuli pingutada, et lihtsalt sabas püsidagi, aga tasapisi tundus nagu tempo rahulikumaks muutuvat ja natuke enne Kuutset sain endalegi üllatuseks kogu grupist kuidagi väga kergelt mööda ja väikse vahe sisse. Edasi enam kerge ei olnud. Paarikümne meetri kaugusel oli üks 3-ne, kellega vahe kuidagi ei vähenenud ja eelmine grupp maha ka ei jäänud. Kohaks öeldi kusagil 108. Peebul saime kõik ilusti kokku. 3-se sain kätte ja tagant tulid paar meest järgi. Edasi nagu väga mingit gruppi ei moodustunudki. Igaüks kraapis enda eest. Natuke enne Palut öeldi kohaks 101 ja 100 sisse sõitmine hakkas reaalne tunduma. Enne TP-d pigistasin geeli sisse, et vältida eelmise aasta ära kukkumist ja edasi juba põhiliselt paaristõugetega mööda tasast maad. See osa oli mul päris tugev. Järjest püüdsin eespool liikujaid kinni, aga eks käed hakkasid väsima ka. Hellenurmelt edasi oli juba päris raske ja selline 'tahan lihtsalt koju' tunne hakkas tekkima. Mõnest mehest sain ikka siis ka veel mööda, aga 149 ja 201 ei tahtnud kuidagi maha jääda. See 201 sõitis mul vist terve distantsi sabas. Lõpus igastahes läksid mõlemad mööda.

Kokku siis 89. koht ja 100 sisse sõitmise eesmärk sai täidetud, kuigi eks ma vaikselt ikka lootsin midagi <50. Sellest jäi paraku päris palju puudu. Eestlaste seast 51, aga päris palju on ka noori ja igasugu muid isehakanud sportlasi peale tulnud. Tuleb vist rahule jääda.

Tamsalu maraton

2010-02-07T16:56:00.002+02:00

Profisportlased ei tohiks vabandusi otsida, kui etteaste kehvasti läheb. Harrastajad tohivad. Isegi peavad, sest see aitab motti hoida, kui pidevalt sisendad endale, et mina olen küll jube kõva mees, aga näe juhtusid sihuksed asjad ja läks vähe nihu. Jälle. Nii on vabalt võimalik üle 10 aasta igasugu maratonidel enam-vähem samasse auku lasta ja õnnelik olla. Kui see mott kaob, siis varsti leiad ennast õlle ja chipsidega teleka eest MK etappe vaatamas.

Niiet kõigepealt vabandused. Oligi plaanis seda maratoni koormuse pealt sõita. Esmaspäeval Kõrves, teisipäeval K-ga ligi 2 tundi Valgehobusemäel paksus lumes, mis piisavalt väsitavaks osutus, et kolmapäeval ainult 5km jooksu ja kilt ujumist teha. Neljapäeval jälle Valgehobusel 35 km klassikat ja see oli kindlasti ka üheks põhjuseks, miks täna oli tunne nagu sõidaks kellegi palju kehvema mehe jalgade otsas. Reedeks oli plaanis samasugune laks, aga mingi tõbi kargas kallale. Hommikul oli nadi olla, kerge palavik ja kõht lahti. Mingi seagripp see vast ei olnud ja kõhugripp ka mitte, aga üle 2 õuna ei suutnud reedel endale sisse süüa. Reedel olin suht kindel, et pühapäevane etteaste jääb ära, aga saun, mesi, sidrun ja citrosept tekitasid laupäevaks täiesti inimese tunde. Isegi süüa kannatas. Õhtul hakkasin suuski määrima. EMHI lubas -7. Alla sinine Toko LF, peale punane HF ja Briko 0..-8 puru. Kuigi stardis oli -11, siis suusa süüks küll miskit ajada ei saa. Täiesti ok lipe ja lõpetades -7 nagu lubatud.

Hommikul oli tunne päris hea, aga see tunne kadus, kui soojenduseks natuke sõitsin. Rahulik sõit tundus ka kuidagi väga raske. Lisaks kõht keeras kuidagi kummaliselt, niiet kõvasti peeretada ei igaksjuhuks ei julgenud. Muud häda nagu polnudki.

Startisin seekord esimesest grupist. Lai ja kõva rada ees, võis algusest peale täiega sõitma hakata nagu suur osa rahvast ka tegi. Kiirus tõmmati üsna üles. Õige varsti oli selge, et ma lihtsalt ei jõua sellise tempoga sõita. Pulss oli täiesti ok, törts üle 170, aga käed ja jalad olid nagu vatist. Mitte mingit jõudu ega teravust ei olnud. Lasin grupi eest minema, aga nende gruppidega on see hea asi, et kui üks läheb eest ära, siis varsti tuleb tagant järgmine. Natuke kraapisin siis järgmise grupi sabas, aga läks seegi. Niimoodi langevas posistioonis sõitsin Neerutini. Suht alguses öeldi kohaks 80, kusagil enne Neerutit 89. Minu arust oli selleks ajaks küll palju suurem hulk mööda läinud. Halva sõidu juures tegi head meelt see, et isegi oma pehmete jalgade otsas jaksasin tõuse sõita paremini kui ülejäänud seltskond, paraku oli enamus distantsist suht lausik. Mööda põlde ja sihte, kus -10 tuul üsna vastikult vastu puhus. Suusamaratonidel on tuul alati vastu. Peale Neerutit sain lõpus ühte kampa, mis liikus sellise mõnusa matkatempoga, et isegi mina ennast seal hästi tundsin. Paraku on rahulikul tempol ka miinuseid. Ühel sirgel tagasi vaadates nägin paarisaja meetri kaugusel mingit vähemalt paarikümnest gängi lähenemas. Otsustasin, et selle rongi alla ma ei jää ja õnneks arvas seda ka üks teine mees, kes ülejäänud kambast möödus ja mina tema järgi. Üsna kiirelt oli taha ohutu vahe sisse tõmmatud ja varsti hakkasin nägema ka ees inimesi. See härra arvas siis, et nüüd võiks mina ka vahelduseks vedada ja hakkasin eessõitjatele järgi kraapima. See läks päris kergelt ja kiirelt, ainult, et minu endine abimees jäi kaugele maha. Kusagil seal nägin ka 10km märki ja leidsin, et peaks ikkagi sõitma hakkama. Enam kellegi taha passima ei jäänud. Kui kätte sain, siis kohe mööda ja edasi. Ma ei olnud eriti väsinud, aga kiiremini liigutada ka ei suutnud. Viimased 5km olid õnneks jälle mäed ja tõusudel sain nii mõnegi mehe veel kätte. Viimase 500m enne finishit ja ta isegi ei üritanud mingit vastupanu osutada. Arvasin, et jõudsin kusagile 100 piiri peale ja 85. koht oli päris kena üllatus. Eriti kui arvestada, et paar meest, kes kohe esimese rongiga alguses ära läksid, jäid lõpuks ainult minuti kaugusele.

Jaanuari kokkuvõte

2010-01-31T21:52:00.002+02:00

Treeningpäevi 26
Treeningtunde 43h

Suusatamist:

uisk 305 km 19h
klassika 325 km 21h
------------------------
kokku 630 km 40h

Ujumist 3h

Läks tiba üle ääre. Jaanuari keskel tundsin, et olen hullus vormis, siis tuli väsimus peale. Peale 3 nädalat mahtu peaks olema üks puhkuseks, aga mul tuli 5 nädalat jutti, enne kui nüüd see nädal koormuse maha tõmbasin. Plaan oli nüüd 2 nädalat tugevalt teha ja enne TM-i jälle koormus maha. Viru ei läinud tegelt üldse halvasti, kuigi oleks arvanud kohta 50 sees, aga seal oli täna palju muid mõjureid. Järgmine nädal hakkan tasapisi pihta, eks töö käigus paistab kas võib hagu juurde anda või tuleb tagasi tõmmata. Tamsalu osas ei ole veel otsustanud, aga võiks ju proovida mahu pealt sõita. Alutagusele ilmselt ei lähe, sest number seljas jalutada ma ei taha ja kogemus ütleb, et nädalaga maratonist korralikult ära ei taastu.

Külm ka natuke segas ikka. Koguaeg on tunne, et sõidad oma elu eest, et nahk seljas ikka soe püsiks ja see tekitab mingi stressi. Energia ei lähe mitte liikumiseks vaid kütteks. Vahepeal hakkasid vasak põlv ja parem käsi tunda andma, aga täna oli kõik ok.

Viru Maraton

2010-01-31T20:40:00.004+02:00

-5, lumesadu, kõva tuul, tuisk, rada väga pehme ja pudrune. Need oleks siis esmased märksõnad. Enne starti ei olnud eriti hea tunne. Kuidagi väga loid ja väsinud. Pulss rahulikult istudes 65 ja kui veidike soojenduseks sõitsin, siis kargas juba esimeste liigutustega üle 160. Ma olen muidu Nõmmel 150-ga mäest üles sõitnud. Stardinumber oli kehvakene, 100-200 grupis ja kui kohale jõudsin olid esimesed read juba täis. Start läks üllatavalt rahulikult. Uisumaratonile omast keppide lõhkumist eriti ei täheldanud, kõik olid üsna rahulikult. Võib-olla sellepärast, et need kes sõitu tõsisemalt võtsid, olid juba ammu ees läinud kui mina sain lõpuks mingeid sõitmise moodi liigutusi tegema hakata. Loksusin siis vaikselt grupis. Kõrval paks lumi ja mööda minna väga raske. Kui tavaliselt on suht kiirelt tõmmatud rongid ikka sellisteks alla 10, siis see gäng oli üle 30 ja mina täitsa lõpus. Ei tahtnud rabelema ka hakata. Täielikust matkatempost hoolimata kippus pulss üle 170 ja see tegi mind tiba murelikuks arvestades, et teine ring on kindlasti rada veel pehmem ja sõita vastavalt raskem. Nii me seal siis kulgesime, kusjuures vedas koguaeg üks mees. See kutt peaks küll vist mingi Eesti Raudtee eripreemia saama, sest nii pühendunud vedurit pole mina ühelgi maratonil näinud. Kui keegi tast mööda sai, siis sellele ta sappa ei võtnud vaid jätkas ikka ise rahmimist, kui kellegile järgi jõudis, siis pani kohe mööda. Lagedal vastutuulega teeb esimene mees julgelt 2x rohkem tööd kui teised. Kõva mees oli. Ühe agressiivsema kodaniku tuules sain tasapisi oma positsiooni parandada grupi lõpust esiotsa poole. Hea suur mees oli, võttis kogu tuule kenasti kinni, taga oli lausa lust liugu lasta ja tema ponnistusi vaadata.

Esimese ringi lõpu tõusudel hakkas kamp lagunema ja teise ringi algul oli mul puhas rada ees. Osalt ka sellepärast, et joogipunkt oli teisele ringile mineku kurvi peal. Lõikasin sisekurvist kohe viimase jootja juurde, kui teised esimeste juures tunglesid ja sain vist ligi 10-st kaasvõitlejast mööda. Esimene ring oli 25km, teine ainult 17. Niipaljukest ma ikka sõita jaksan. Lükkasin jalad kõhu alt välja ja kukkusin uhama. Suuri gruppe enam ei olnud, ainult sellised paari-kolmesed kogumid. Ei jäänud kellegi selja taha puhkama vaid kohe mööda ja edasi. Esimese poole peal ei tulnud keegi kaasa, aga üksi vastu tuult pehme raja peal on ikka väga raske. Teisel poolel hakkasid ette jääma lühikese distantsi matkajad. Selleks ajaks oli mulle üks punane vagun ennast taha haakinud, kes ei üritanudki vedama minna, küll aga karjus kõigile, kes ette jäid "vasakult, vasakult" et need ennast paremasse serva ära korjaks ja minul rohkem hingeõhku kopsude täiteks jääks. Kui teise ringi algul olin kusagil 110. koha kandis, siis õige varsti 75. Sealt edasi mööda minekud enam nii libedalt ei läinud, sest need mehed ikka juba sõitsid ka ja üritasid sappa haakida. Samas tuli selg ees vastu ka päris palju üdini kustunud mehi, kes vist ainult kuidagi koju tahtsid jõuda. Nende hulgas ka tuntud ajakirjanik ja spordiblogija PP. Mäed olid täielik pain. Tõusudel paks pudru ja parem serv tihedalt matkamehi täis. Rohkem sumpamine ja ronimine kui suusatamine. Sellegipoolest sai positsiooni veelgi parandatud. Pikal tõusul jäi punane seltsimees lõpuks maha. TJ-st sain ka tõusul mööda, aga maha ta ei jäänud ja lõpuga tegi mulle ära. Ma olin selleks ajaks juba piisavalt süsi.

Kokkuvõttes oli päris lahe sõit. Ei oskagi öelda kui palju ja kas üldse ma oleks võitnud, kui oleks esimese ringi kiiremas rongis sõitnud. Teisel ringil oli neid esimese ringi kiirustajaid päris palju näha.

13h

2010-01-10T21:55:00.002+02:00

13h trenni see nädal, eelmisel 11h. Tasapisi hakkab vorm tulema. Eile ja täna Kõrves 44 km kummalgi päeval. Tõusud hakkavad mõnusasti kergeks minema ja tasasel paaris lükkamine ei ole ka enam eriline probleem. Kõrves on suht lihtne ring, aga palju head sõidutõusu. Nõmme 5-ne on kas tasane või ronimine, Harku ainult paaris lükkamine. Valgehobusemäe 5-ne on täitsa hea, aga nädalavahetusel on seal suht umbne. Kõrve suurtel ringidel hajub mass ära ja saab täitsa ilusti sõita. Just nagu TM radagi ja tänane -10-st allapoole ilm oli klassika jaoks ideaalne. Ainult, et joogi jaoks peaks korraliku termokoti ostma, sest 25-se ringi ajal on pudelis jook veel kasutatav, aga 19 läheb peale juba kuivalt. Täna praktiseerisin seda, et kallasin juba enne sõitu omale peaaegu pool liitrit sisse. Ega erilist janu ei tulegi, aga 19-sel ringil ei ole enam midagi higistada ja siis tunned, kuidas selg jäässe hakkab tõmbama. Samas ringi teisel poolel organism kuidagi kohastub sellega ja hakkab jälle soojem. Ilmselt saab aru, et vett ja süsivesikut enam ei ole ega tule ja vaja hakata vöö ümbert pekki saagima.

Homme ujumine, T, K, N Nõmmel uisku ja nädalavahetusel jälle kusagil pikemad klassikaotsad

Suusatan

2009-12-29T17:39:00.002+02:00

Lõpuks on maa kattunud hinnalise loodusvaraga ja olen juba mõnda aega kenasti suusatada saanud. Algul Nõmme ringil, eile Kõrves ja täna Valgehobusemäel. Nõmmel lükkasin uisku, aga eile ja täna sai juba kenasti klassikat sõita. Kõrves oli sihuke matkarada, mis rajatraktorit polnud näinud ja jälg oli lihtsalt sisse sõidetud. Tegelt hea oligi, sest nüüd sain ilusti madala pulsiga jalutada. Oleks ilus rada olnud, siis oleks niikuinii lahmimiseks läinud. 24-se ringi matkasin läbi.

Valgehobusemäel oli tase kõvasti parem. Korralik kõva rada, ainult et ma ei tea, mis asjaga klassikajälg oli sisse tõmmatud, aga see oli nii umbes 2x laiem kui tavaliselt. Mina sain sellega veel hakkama, aga samas dresseeriti ka selliseid allameetri mehi ja seda oli küll üsna naljakas vaadata, kuidas nad seal harkisjalu kakerdasid. Kilomeetreid nüüd kokku juba 144 ja homme jälle sinna.

Ikka veel joostes

2009-12-19T16:01:00.002+02:00

Juba jupp aega tagasi tõmbasin suuskadelt suvise paraka maha ja määrisin ilusti ära. Täna panin isegi suusaboksi katusele, aga oh häda - Nõmmel on küll hulk lund kokku tulistatud, aga see peab veel natuke laagerduma, siis vaja laiali vedada jne. Raja vist saab alles jõuluks. Täna tegin veidi pikema jooksuotsa. Kodust mööda Kakumäe ringi läbi Stroomi Koplisse, sealt tagasi uuesti Kakumäele, väike tiir sealses rannas ja majade vahel ja koju tagasi. Kokku 27 km, 2h 15min. Ilm oli väga mõnus, alles lõpus läks veidi jahedaks. Nüüd ikka ootan suusarada ja mul ei oleks midagi selle vastu kui Tallinnas ka 50cm lund maha tuleks. Muidugi oleks igasugu vingujaid, et ei saa autoga sinna ja tänna, aga ei ole vajagi. Istugu kodus ja nautigu talve.

Oktoobri kokkuvõte

2009-11-08T21:02:00.002+02:00

Polegi ammu enam siia oma treeningnumbritest kirjutanud.

Treeningpäevi: 20
Treeningtunde: 34

Jooks + imikas 225 km 26h
Ratas 156 km 7h
Rulle (paaris) 18km 1h

Tasapisi olen hakanud talveks mahtu tegema. Nõmmel imikat ja viimasel ajal ka Kakumäe-Stroomi ringil rulle. Puhkepäevadel 5-7 km jooksu. Need on läinud nii 6 min/km tempos ja tundus, et palju kiiremini nagu ei tahakski. Nüüd oli 2 trennivaba päeva vahel ja täna jooksin 18 km 4.45-4.50 tempos. Jalad tundusid küll veidi kanged, aga kuidagi väga kergelt läks. Algul oli plaan 15 teha, aga kuna nii mõnus oli, siis jooksin Koplisse välja. Paistab, et ikka on mingit kasu ka sellest mäest üles-alla jooksmisest.

Paaristõuke trenn

2009-11-01T17:20:00.003+02:00

Talv läheneb ja sellega koos ka suusamaratonid. Kuna klassika maratonidel tuleb tänapäeval suurem osa maast paaristõugetega lükata, siis otsustasin see sügis tavapärast jooksu, ratta ja imikatrenni täiendada sellega, et rulluiskudel paaris lükkan. Suuskadega oleks küll vähe mugavam, aga kui uisud juba on, siis pole nagu mõtet veel ühte paari rullilisi lisaks soetada. Täna ihusin relakaga keppide otsad teravaks ja võtsin kaks Kakumäe-Kopli ringi ette. Sõimake Edgar Suurt nagu tahate, aga see Kakumäe ja Stroomi vaheline kergliiklustee on minu arvates kõige parem asi, millega ükski linnavalitsus senini hakkama on saanud. Ma saan nüüd sõita Koplisse välja ja tuleb kokku selline mõnus 18km ring. Ilusast ilmast tulenevalt oli see täna küll kõikvõimalike guljaitajate poolt veidi ülerahvastatud ja mina, kes ma siiani ei ole rullidega pidurdamist korralikult selgeks saanud, olin kohati suht hädas. Samas ilm oli super ja kui ainult kätejõul, ilma erilise pingutuseta, 20 km/h edasi liigud, siis on päris mõnus. Eks need uisud asfaldil liiguvad vähe kergemalt kui suusad lumel, aga jäise rajaga täiesti võrreldav ja vastu tuult tuleb ikka vaeva ka näha.

Suvila valvesüsteem täiustus

2009-10-12T00:10:00.003+03:00

Mul on 100 km Tallinnast suvila ja seal on igati tore signa. Kui avastab miskit liikumist, siis helistab ja saadab sms-e. Paraku saadab ta neid ka siis, kui tegelikult miskit häda ei ole, aga Tallinnast on raske tuvastada, kas alarm oli asja pärast või lihtsalt petekas. Not anymore. Käivitus projekt kaamera ja mõningane googeldamine viis Leedu firmani Teltonika ja nende suurepärase kaamerani. Tegelikult algas asi nii, et naaber I. leidis, et Nokial peaks menüüs säherdune asi olema, aga selgus, et nokkija neid enam ei tooda ja inimesed, kes sellega seotud olid, läksid üle Teltonika Soome offitsasse. Anyway, pärast mõningat mailide ja euride vahetust õnnestus see produkt oma lauale saada ja täna panin suvilasse üles. Lisaks ostsin k-rauast 150W liikumisanduriga prozhektori, et kui kurjam peaks pimedas tulema, siis ta kenasti jäädvustatud saaks. Hulk aega timmisin prozhe tundlikkust ja kui ära tulin, siis tundus, et kõik on oki-doki. Praegu aga paistab, et prozhe konstantselt põleb. Ehk päevavalguses ikka kustub ära ka vahelduseks. Kui kaamerale sms saata, siis ta saadab mailile pildi vastu. Lisaks on võimalik sinna helistada ja kuulata, mis ümberringi toimub. Niiet olukord on palju parem kui enne.

Rabajooks

2009-10-11T23:50:00.002+03:00

Täna oli sügisene Rabajooks. Soojenduse ajal tundusid jalad jubedalt kinni olevat ja tulemuse suhtes erilisi lootusi ei hellitanud. Olen juba vaikselt talveks valmistuma hakanud ja reedene 17km mäge võis jalgades veel sees olla küll. Kui pauk käis ja esimesed paarsada meetrit läbi, siis hakkas kuidagi väga mõnus ja kerge. Sellegi poolest kipub mu kiiruslikuks piiriks kusagil 3.30 olema ja alla selle saab ainult mäest alla. Alguses oli veidi trügimist nagu ikka, aga juba enne esimese kildi lõppu sain täitsa vabalt joosta. Kohe ees olid 3 tibi ja võtsin nõuks see kord naistele mitte alla jääda. Varsti sain neist mööda ka, aga poolel maal hakkas minu 3.30 tempo vaikselt 3.40 poole kiskuma ja maha nad must ei jäänud. A-st sain ka mööda, ta jooksis ka reedel mäge. Kepid käes ja puha. Tasapisi suutsin ikka neiudega vahemaad kasvatada ja 4. kildi juures jooksin üsna üksi. Eespool olijad vajusid vaikselt eest ära ja tagumised tahapoole. Kuna mu lõpuspurt on üsna olematu, siis jooksin lihtsalt koguaeg nii kiiresti kui jaksasin. 300 enne lõppu hakkas üks neiu kiiresti järgi jõudma, aga mööda siiski ei pääsenud. 22.20 on sekund parem kui eelmisel sügisel. Arenguks seda just nimetada ei saa, aga peaasi, et taandarengut veel ei ole. Ma olen viimase aja Rabajooksudel üsna täpne olnud: 22.22, 22.21, 22.48, 22.20

Sügisjooks

2009-09-13T19:00:00.002+03:00

Täna toimus sügisese jooksuhooaja tippüritus. EMV poolmaratonis. Rahva seas tuntud ka nimetusega Sügisjooks. Kuna Ülemistel suht hästi läks, siis plaanisin siin uut rekordit joosta. Kogunisti selline plaan oli, et keskmine kiirus saaks olema 3:50 min/km, mis muidugi oli ilmne püüe üle oma varju hüpata või siis oma varjust kiiremini joosta. Algus mäest alla ja pärisjooksjate tuules kippus kiireks nagu ikka. Hoidsin ennast küll tagasi, aga kuni Pirta tagasipöördeni tuli nii 3.45 kanti. Seal hakkas juba karm reaalsus kohale jõudma ja tagasiteel kippus tempo kogunisti üle 4 langema, aga taastusin ära ja suutsin edaspidi 3.55 kandis joosta. Tõusu võtsin meelega rahulikumalt, et siis esimese ringi lõpu ja teise alguse mäest alla veidi reipamalt liikuda. Narva mnt-l oli tiba vastutuult ja polnud ka eriti kellegi sabas joosta. Kujunes hoopis nii välja, et mina vedasin nii umbes 5-st gruppi, aga juba enne tagasipööret jäid nad maha ja ülejäänud maa jooksin enam-vähem üksi. Samas moti ja tempo languse üle kurta ei saa, sest pidevalt tuli teisi üksikjooksjaid selg ees vastu. Tuukris suutsin vahepeal tempo isegi 3.50 kanti jälle saada, aga Paksu Margareeta tõus tappis ära. Üritasin küll uuesti kiirust üles saada, aga terve Shnelli pargi osa läks väga raskelt. Tõnismäe tõusul jõudis keegi mulle järele ja tõusu lõpus läks isegi mööda, aga viimasel laskumisel lükkasin pöörded punasesse ja jätsin ta maha.

Selle ringi rekord tuli ära. Ligi minut parem kui eelmine aasta, aga Kakumäel olen 2003 a. 3 sek kiiremini jooksnud. Sellegipoolest olen täitsa rahul.

Augusti kokkuvõte

2009-09-07T23:04:00.002+03:00

Treeningpäevi: 22
Treeningtunde: 23

Jooks: 183 km 16h
Orienteerumine: 40 km 5h
---------------------------------
Kokku: 223 km 21h

Ratas: 44 km 2h

Üle pika aja üks kuu, kus rohkem kui 200 km jooksu tuli. Tundus, nagu oleks augustis päris korralikult juba trenni teinud, aga tundide arv on kuidagi nadi. Natuke sai intensiivsust ka juurde pandud, ikkagi sügisene võistlushooaeg. September läheb ka veel võistlemise ja vormi timmimise peale, oktoobris tuleb hakata juba talveks põhja laduma.

Caravan

2009-08-30T23:50:00.002+03:00

Üle pika aja jälle 4km peal. Isegi 4300 venitas välja. Hüppasime 4-wayd ja tuli välja päris kenasti, eriti arvestades, et selle seltskonnaga pole varem koos hüpanud. Alguses M-P-F. Exit läks freeflyks, esimesel korral üritasime sirgeks väänata, aga sellest tuli 4-way headdown, teisel korral lasime kiiremini lahti ja saime kiiremini kokku ka. Õnneks jääb 4300 pealt hüpates piisavalt tööaega ka pärast exiti munamist ja kui juba punkte keerama hakkasime, siis tuli asi üllatavalt hästi välja.

Järgnevalt võtsime ette O-B-E. Ei julgenud kohe donuti kallale minna ja mõtlesin, et meeker on algatuseks vähe lihtsam. O exit tuli paremini välja kui M, päris kokku see meil ei jäänud, aga suht lootusrikas katse. Mind natuke häiris, et see toru seal uksel oli väljas ja suht kõrgel, ei saanud nagu piisavalt tugevalt tõugata, aga eks see rohkem harjutamise asi ole. Kui esimese punkti kokku saime ja keerama hakkasime, siis tuli juba päris libedalt. Natuke üles-alla kõikumist ja üle keeramist, aga üldiselt väga hea.

Selle sain ka selgeks, et ma olen ikka üsna kehv 4-way coach. Ma enam-vähem oskan küll oma slotti lennata ja oman teatavat ettekujutust, mismoodi mingit exitit teha, aga kui on vaja ka kõik teised slotid exitis paika panna, siis läheb raskeks. Eriti kui ukse mockup-i ei ole. See on küll selge, et kõik peaks ilusti tuule kõhu alla saama, aga puudu jääb just see teooria, kuidas täpselt igaüks peaks välja minema.

Kui ka edaspidi ilma ja lennukit on, siis katsuks järgmine kord juba mõnede blokkide kallale minna.

Ülemiste jooks

2009-08-30T23:32:00.002+03:00

Ikka oli miskit kasu ka intervallide tegemisest. Esimestel kordadel jooksin kildiseid intervalle 3.50 kanti, lõpuks 3.30-3.35. See aitas laupäeval kõvasti kaasa. Stardis jäin tiba taha. Seal ju mingeid koridore ei ole, kõik stardivad ühise laia riviga, mis 100m pärast läbi kitsa värava surutakse. Tasapisi parandasin positsiooni, tunne oli väga hea, aga üritasin ennast veidi tagasi hoida, sest tempo kiskus kangesti 3.40 juurde. Vana-Tartu mnt peal sai juba lahedasti jooksma hakata ja haakisin ennast ühe grupi sappa, mis liikus kenasti 3.40-3.45 kandis. Kuni 7. km-ni oli kõik ilus, aga siis tundsin, et raskeks läheb. Tempo kukkus 3.55 peale, aga samas tagant keegi järgi ei tulnud ja esimesed kaugemale ka ei läinud. 9. kildiks olin nii palju ära taastunud, et suutsin jälle tempo 3.45-3.50 juurde tõsta ja sain paar meest eest kätte. Viimased 3 kilti on künkad, seal katsusin tempot nii palju üleval hoida kui suutsin, aga tõusud tapsid ikka väga ära ja pulss ronis üle 190. Päris lõpu lasin natuke lõdvaks, pildituks joostes oleks ehk paar kohta ettepoole saanud, aga tulemusega olen väga rahul ikkagi. Juba ammu pole 50 sekka pääsenud. Aja poolest küll rekordit ei tulnud, aga rada oli paarsada meetrit pikem ka kui eelmistel kordadel.

intervallid

2009-08-16T16:14:00.003+03:00

Sügisesed jooksuvõistlused lähenevad ja olen asunud end aeg-ajalt ka veidi kiiremini liigutama. Eile võtsin maal ette ringi, mida kasutasin selliseks treeninguks ka ligi 20 aastat tagasi. 4 kilti soojenduseks ja siis 3x1200m, kiirete ringide vahele rahulik ring. Ajad 4.34, 4.34, 4.35

Huvi pärast otsisin välja omad vanad treeningpäevikud ja sealt loen, et 17.08.1990 jooksis 18 aastane mina neid ringe 4.17, 4.14, 4.13, 4.14, 4.13. Siis küll selle vahega, et kiirete ringide vahel ei olnud mitte rahulikku ringi vaid 5min puhkust.
24.08.1991 jooksis 19 aastane ja 63kg kaaluv mina neid ringe 4.17, 4.19, 4.14, 4.07, 4.09

Ikka üsna tõsine tagasiminek, et 18 aastat hiljem saab 10 kilo raskem mina sellisel distantsil üle 20 sek lutti. Samas kui ma vaatan mõnede eakaaslaste füüsilist vormi, siis pole nagu väga vigagi. Esimene mõte neid tulemusi võrreldes oli, et ju ma siis tegin rohkem kiirust ja vähem mahtu, kuid 12.10.1991 jooksis 19a mina TTÜ 50km jooksu ajaga 3:51.13 ja selle sees maratoni 3:11.05.
91/92 hooaega mahtus 2000km jooksu, 1000 km ratast, 600km suuska (kehv talv oli)
2008/2009 hooaeg 1340km jooksu, 830km ratast ja 1053km suuska

Niiet ka treeningmaht oli sel ajal veidi suurem, samas 19a mina ei teadnud eriti midagi langevarjuga hüppamisest, mis 37a minal on röövinud nii mõnegi suvise nädalavahetuse.

Ilmselt peaks tõstma nii mahtu kui intensiivsust, aga peale tööd jooksma minnes on ikka väga raske sundida ennast kiirendusi tegema.

JNCIS

2009-08-04T14:15:00.002+03:00

Jälle üks tiitel käes. Suur osa inimesi ilmselt arvab, et ma olen totaalne itinohikust idioot, kui veedan nädala oma puhkusest lugedes 700 lk tehnilist teksti selle asemel, et konstantses alkoholiudus viibida ja rasvast liha grillilt kõhtu transportida. Kuna mul see JNCIS eesmärk oli, siis paraku on puhkus õppimiseks parim aeg. Õhtuti, peale tööd, paarikümne lehekülje kaupa tarkust manustades, venib see protsess väga pikale ja kui raamatu lõpp käes, siis on esimesed peatükid juba ammu ununenud. Nüüd läks nädal selleks, et kogu värk põhjalikult läbi töötada ja eilne päev, et kõik veel uuesti üle korrata. Materjal on ikka kuradi mahukas ja eile oli tunne, et pea on punnis ja varsti läheb katki.

Eksam ise ei olnud sugugi lihtsate killast. Neid vastuseid, mis kohe hoobilt teada, oli vähe. Suures osas oli abiks välistamismeetod ja tihti ka lihtsalt educated guessing. Vahepeal tundus seis juba üsna nutune, aga 70% pass on õnneks üsna andestav. Lõppskoor 84 oli meeldiv üllatus.

Nüüd maale suvitama. Terrassi vaja veel värvida, umbes hektar muru (heina) niita, natuke puid lõhkuda ja umbes nii 70-80km jooksu koos kiiremate lõikudega.

Parasummer

2009-07-18T22:02:00.002+03:00

Üle pika aja üks korralik Parasummer, kus ilm ka hüpata lasi. Minu skooriks jäi 27 hüpet, umbes pooled fs-i ja pooled wingsuidiga. Täna oli ka veel täitsa hüpatav päev, aga kuidagi selline väsinud tunne oli sees ja mingit erilist plaani ka mitte. Korjasin oma kolu kokku ja tulin ära koju.

Algas see üritus FS-3 harjutus- ja võistlushüpetega. Tiimis mina, K. ja A., kaameraks svx. Kriiperdades tundus asi väga lihtne, aga õhus ei tahtnud need kujundid sugugi nii kergelt kokku tulla. Igastahes lõbusad hüpped olid.

Edasi läks rõhk rohkem suidile. Ma pole oma Blade-t ikka veel päris nii lendama saanud nagu tahaks. Flockis ei ole õiget stabiilsust, liigun liiga palju ringi ja täpsest sloti lendamisest on asi veel väga kaugel. Suit on tiba suur ka, bootsid kipuvad kuidagi loperdama ja nendega koos ka jalatiib. Flokid olid väga muhedad, kui lendasime lennukiga mitu kilti Märjamaa poole ja sealt otse tagasi. Ilma pööreteta on palju mugavam koos lennata. T ja V-ga koos lennates oli selline suht rahulik tempo, aga L-ga sai ikka kiirust ka juurde pandud, niiet vertikal jäi alla 70 ja horisontaalkiirust allatuult tuli ikka omajagu. Max flight asendi kallal tuleb veel kõvasti tööd teha ja leida selline kehaasend, mis kiiremini edasi viiks, aga samas käsi nii palju ei väsitaks. Praegu lihtsalt ei jõua täie lauluga 3.5 pealt 1.2-ni lennata.

Nüüd on hein niidetud, muruniitjal õli vahetatud ja homme vist maale randa.

Aastaaruanne esitatud

2009-06-29T21:47:00.002+03:00

Kuna OÜ M ei ole viimasel ajal omanikele kasumi teenimisega eriti hiilanud ja KM registris ka enam pole, siis lootsin, et ei peagi enam aruandlusega tegelema. Paraku tuli hiljuti mail, et ikka on vaja esitada küll. Kui raamatupidamisega üks kord aastas tegeleda, siis võtab algul jupp aega, et aru saada, kuidas eelmise perioodi numbrid kokku said. Edasi on juba lihtne. Seekord paraku avastasin, et eelmise aastaga oli paar asja nihu läinud ja nüüd ei tahtnud numbrid kuidagi kokku joosta. Aega võttis, aga asja sai. Lõpuks jooksis kõik kenasti krooni täpsusega paika ja OÜ M 2008. aasta majandusaruanne sai õigeaegselt esitatud.

Meres ujumise hooaeg avatud

2009-06-28T17:03:00.000+03:00

suvitamas

2009-06-27T19:45:00.000+03:00

Aega võttis, aga asja sai

2009-06-14T11:43:00.000+03:00

Muru niidetud

2009-06-09T20:57:00.000+03:00

Tiramisu seminar

2009-05-27T22:39:00.000+03:00

Basiccamp

2009-05-27T17:31:00.004+03:00

Lisaks laupäevale ja pühapäevale oleme nüüd 2 ametlikku campi päeva ka ära hüpanud. Esmasp 8 ja teisip 7 hüpet, eile õhtul läks ilm peeti ja tänase päeva oleme veetnud tuule vaibumist oodates. Lendamises annab pikem fs-i paus ikka kõvasti tunda. Kuidagi väga ebakindlalt läheb see asi. Tegime 7 ja 9. Pöörded kipuvad laiaks ja jalga ei kasuta üldse. Samas on kahe päevaga märgata mõningast progressi. Kui ilm paremaks läheb ja ikka hüpata saab, siis ehk reedeks läheb lendamine veel tiba kindlamaks. Samas ega pärast seda nädalat siin fs-i lendamisega eriti midagi teha pole ka, aga hea kui korra aastaski ennast vähe paremasse lennuvormi saab.

Mart - pump 1:0

2009-05-19T20:59:00.000+03:00

Kopraonud on metsa teinud

2009-05-19T20:57:00.000+03:00

Tartu Jooksu(pool)maraton

2009-05-10T22:18:00.002+03:00

Kevadise jooksuhooaja tippüritus on nüüd läbi. Pärast nädalast Amsterdamis istumist ja 0km jooksu kartsin hullemat, aga läks päris hästi. Koht küll eelmisest aastast kehvem, aga aeg üle minuti parem. Algatuseks see jutt, et peale igaõhtuseid 10km jalutuskäike Amsterdamis ja Schipholi ümbruses, lootsin ennast olevat kaalust veidi alla võtnud. Paraku näitas kaal tagasi jõudes reisi eelse 73 asemel 76 ja 23km kolme lisakilo kaasas vedada ei ole üldse tore.

Stardis oli tunne päris hea, ilm jooksmiseks enam-vähem ideaalne ja seekord startisin ilusti eliidi hulgast. Alguse mäest alla jooksmine viis tempo tiba üles, aga ei hakanud väga tagasi hoidma ka, sest algusega kaotatut on lõpus raske tagasi teha. Peale maanteelt ära keeramist stabiliseerus tempo sinna 4min/km kanti. Mäest alla vähe kiiremini, üles veidi aeglasemalt. Pulss oli ehk natu liiga kõrge. Kui Viljandi keskmine oli 176, siis siin ronis juba peale 5km 180-182 kanti ja sinna jäi. Haakisin ennast AS-i sappa, ta tavaliselt jookseb küll jupp maad eespool, aga praegu vist vorm kehva. Naiste liider K jooksis meiega ka pikalt koos, aga kui kusagil poolel maal grupp pikemaks ja hõredamaks hakkas muutuma, siis läks eest ära. AS-st läksin mööda, aga K-l järgi hoida ka ei suutnud.

Kusagil 15km polnud väga vigagi, aga siis hakkas raskeks minema. Pole ka ime, sest selle aasta pikim jooksudistants on olnud 15km. Jalad läksid kangeks ja ei tahtnud enam sugugi oma töökohustusi täita. Laskumistel enam eriti alla 4 tempot ei saanud, tõusud kiskusid 4.30 peale. Tasasematel lõikudel suutsin ikkagi enam-vähem 4 välja vägistada. Viimased 3km oli juba kilomeetrite lugemine, et see üritus ometigi läbi saaks, aga samas mitmest mehest sain veel mööda. Finishis oli ees ja taga tühi maa, aga kogemused on näidanud, et mõned välejalad võivad väga kiirelt järgi tulla ja surusin täiega lõpuni. 192 pulsi venitasin välja, aga seekord jäi piirang pigem jalgade kui pumba taha.

Jalutuskäik Aalsmeeris

2009-05-05T21:48:00.011+03:00

Täna on ilm vähe kehvapoolne ja ei hakanud Amsterdami minema, aga kuna peale 9-st 5-ni istumist on vaja natuke kõndida, et õhtusöök välja teenida, siis siirdusin kergest seenevihmast hoolimata jalutuskäigule. Schipol Rijk on ainult firmade pesitsuskoht, aga veidi eemal asuv Aalsmeer täitsa tip-top inimasula.

Elavad nad siin ikka üsna tihedalt, aga samas kõik on jube korras ja hooldatud. Vett on ka muidugi ümberringi päris palju.

Tagasiteel käisin õhtustamas ka. Sihuke väike hubane koht oli, põhiliseks disainielemendiks raamatud. Söök oli päris hea, aga liha juurde topivad nad ikka friikartulaid, mille asemel võiks vabalt salatit lihtsalt rohkem olla.

Juurde lakkusin Wieckse nimelist õlut, mis pidavat olema filtreerimata ja seetõttu eriliselt naturaalse maitsega. Selline sogane vedelik oli ja maitses vähe isemoodi küll. Peale 8km tühja kõhuga kõndimist nokkis ka päris hästi.

Kokku tuli siis selline retk:

http://sportstracker.nokia.com/nts/workoutdetail/index.do?id=956237

Amsterdamis

2009-05-04T22:50:00.005+03:00

Jällegi tuleb üks nädalake Amsterdamis koolituda, et millagi JNCIS ära teha. 9-st 5-ni õppused, pärast saab linnas hulkuda. Kohe peavaksalist välja astudes võttis mind vastu jalgrattameri.

Kui Tallinna kesklinnas on raskusi autole parkimiskoha leidmisega, siis siin pole ka oma kaherattalist sõpra kusagile jätta. Iga posti külge on mõni kinni köidetud ja inimesed käivad ringi ja otsivad kohta, kuhu ratas jätta.

Kiriku juures oli suuremat sorti rahvakogunemine. Menüüst, mida jagati selgus, et tegemist miski surnud sõdurite mälestamistseremooniaga, kuhu tulevad kohale ka kuninganna ja oranzh prints. Jube palju politseinike igalpool. Neil vist värskelt meeles see kutt, kes mõni aeg tagasi autoga rahva sisse sõitis. Igastahes nüüd olid kõik teed politseiautodega blokitud.

Jalutasin veidi ka kohvipoodide rajoonis ringi. Hr. E palus uurida, et kuda neil seal seentega lood on, kas ikka müüakse. Müüakse küll, nende kohtade nimi ei ole mitte lihtsalt kohvipood vaid energy coffeshop. Lisaks astus mulle tänaval juurde veel selle ala spetsialist, kes pakkus müüa misiganes rohtu ja seeni.

Kõht oli tühi ja tahtsin süüa, aga soovitavalt midagi Hollandi spetsiifilist. Iga nurga peal pakuti pitsat ja burgsi ja muud kräppi. Mingi rahvuslikuma resto leidsin ka, aga see oli sõjaveterane täis ja ei paistnud ka olevat just mingi odav koht. Lõpuks maandusin samasse söögikohta, kus ka eelmisel korral käisin. Muidu mõnus koht, aga nad hakkasid seda juba kell 8 kinni panema. Kartulipuder lihapallidega oli pealegi otsas ja pidin pannkoogi ja õunakoogiga leppima

Muld

2009-05-01T22:07:00.004+03:00

Lõpuks sai hoov mulla alla ja varsti peaks siin laiuma muruväli

Viljandi jooks

2009-05-01T17:41:00.002+03:00

Läksin numbrit võtma ja otsisin stardiprotokollist oma nime. Ei olnud. Hakkas koitma kah, et ega vist ei olegi registreerinud. Egas midagi, autosse raha järgi ja regasin ära. Number oli uhke, 3000 ligidale. Väike soojendus ja asutasin ennast koos kepikõndijatega kolonni lõppu, üle 2000 inimese minu ja stardikaare vahel. Kui muidu läheb koos stardipauguga kõvaks lidumiseks, siis seekord oli kõigil aega küll. 40 sek peale starti ületasin stardijoone. Erilist rekordaega siis muidugi enam loota ei olnud. Kuni esimese tõusuni jooksin tee kõrval pehmel heinamaal ja parandasin märkimisväärselt oma positsiooni. Maanteele jõudes sai päriselt jooksma hakata. Hoidsin sellist 3.30-3.35 tempot. Tundsin küll, et vähe kiire on, aga hulgast inimestest sain mööda. Arvasin, et pärast maanteelt ära keeramist jookseb mass mööda teed ja mina saan üle soo lõigata, aga kõik lidusid sohu ja selle single-tracki peal kiirus kukkus 5 min/km peale. Edasi parandasin koguaeg vaikselt oma positsiooni, aga ümberringi olid ikka juba sellised jooksjad inimesed. Viimased 3 kilti 3.45 kandis, aga ega lõpus enam midagi juurde panna ei jõudnud ka. Natuke jäi 200. puudu, aga tegelt oli päris mõnus jooks.

Rabajooks

2009-04-19T14:36:00.002+03:00

Täna oli Rabajooks. Temperatuur nulli kandis, niiet soojendusriietus jäigi seljast ära võtmata. Alustasin vist natuke liiga reipalt. Elu on näidanud, et 3.30 tempot ma palju üle 3km ei kannata ja 4. kilomeetril hakkaski raskeks minema. 3.40 pigistasin siiski välja, 5. km olin juba täitsa kange, 3.45. Viimasel kildil üritasin tempot tõsta, aga ei saanud enam jalgu kiiremini liikuma, 3.40

Pean oma pulsitsoone vist 5 löögi jagu allapoole tooma. max 200>195, anaeroobne lävi 180>175. Keskmine tuli siin küll 179, aga suht lühike jooks ka.

Uus tool

2009-04-13T17:36:00.000+03:00

Valmistun suveks

Nõmme maanteejooks

2009-04-11T14:03:00.002+03:00

Õigem oleks öelda tänavajooks. 5km ring Spordikeskusest Nõmmele ja tagasi. Viimastel päevadel, kui jooksmas olen käinud, on asi kuidagi raskelt läinud ja sellest tulenevalt olin oma vormi ka suht pessimistlikult meelestatud. Soojenduse aeg polnud väga vigagi ja stardist lidusin minema koos teistega. Juba esimesel kildil läks rada Hobukast üles ja enne kartsin, et tõmban seal ennast kinni. Tõus läks üllatavalt kergelt ja püüdsin kinni grupi, kes stardiga oli juba tiba eest ära läinud. 1. km 3:50. Edasi veel üles stadka juurde välja, Pidust alla ja siis mööda Harkut Nõmme poole. Tundsin, et 3.50-st palju kiiremini joosta ei jõua, aga samas mingit kangestust ka ei olnud. 2. km 3.51. 3. kildi alguses läks A suure hooga mööda, arvasin, et lähebki eest ära, aga kuidagi ta hoog rauges ja suutsin hoida nii umbes 10m vahet. 20m eespool jooksis mingi väike blond tibi ja talle ka kuidagi kaotada ei tahtnud. 3. km 3.44. Hüppetorni juures väiksel tõusul sain nii A kui tibi kätte ja hakkasin juba lõpu peale mõtlema. Edasi kõik ainult allamäge. 4. km 3.49 Vana-Mustamäe ja Hobuka laskumisega sain veel mõned kodanikud kätte, aga natuke peale laskumist läks tibi jälle mööda. Sellega ei saanud kuidagi leppida, lidusin nagu jaksasin ja endalegi üllatuslikult suutsin veel päris korralikult tempot tõsta. 5. km 3.18. Aeg kokku 18.32, koht mingi 20+ umbes 100-st osavõtjast. keskmine pulss 178, max 193. Jäin väga rahule, järgmine pühapäev 6.3km rabajooks, 25.04 Kõrve 16km, 1.05 Viljandi ja 10.05 Tartu

50+50

2009-03-15T22:14:00.002+02:00

Tegelt isegi 52+52. See nädalavahe olid viljakad spordipäevad. Mingeid võistlusi enam tulemas ei ole ja saab niisama suusatamist nautida. Laupäeval ja täna Kõrves 2x26, kusjuures täna oli isegi nagu kergem sõita kui eile. Natu rohkem jääs oli ka muidugi, aga samas kohati värsket lörtsi peal. Tasased lõigud lükkasin täna jäljes paaris ja ilmselt sellest ka märgatav vahe keskmises pulsis. Eile 165, täna 158 ja sealjuures täna 3min kiiremini. Kui hommikul Aegsi poole sõitma hakkasin, siis mõtlesin, et saab raske olema. Paksu lörtsi sadas. Sinna jõudes oli ilm ilus. Päike just ei paistnud, aga kumas kergelt pilve tagant. Värsket oli natuke ainult ringi esimese poole peal, teine osa ei olnud mingit lörtsi näinud. Kui päris suureks sulaks veel ei lähe, siis tahaks järgmisel nädalavahel üritust korrata.

Tallinna Maraton

2009-02-23T11:06:00.002+02:00

Kuna eelmine maraton alles jalgades, siis eriti punnitama ei läinud. Numbri sain >200 ja see toetas veelgi mu plaani seekord vähe rahulikumalt võtta. Algus oli kole puntrakas nagu vabatehnika maratonidel kombeks. Purunevate keppide praksatused, ropp sõim ja algelised maadlusvõtted. Kuidagi kogu see seltskond paarist esimesest künkast üle sai. Lootsin juba, et olen pääsenud, aga siis suutis ikka keegi kepi peale astuda. Esimesel hetkel paistis, et nüüd sai maraton läbi, kepp tundus tugevamalt tõugates kuidagi vedel, aga pärast oli täitsa ok ja ka hilisemal inspekteerimisel mingit erilist viga ei leidnud.

Jalutasime seal siis kenasti ja nautisime ilusat ilma. Mööda sai ainult tasasemate kohtade peal klassika jäljes paaris lükates. Peale Aegviidu tõususid sai juba enam-vähem sõitma hakata. Kui ühest kambast mööda sain, siis kohe järgmisele sappa, natuke aega lontsisin seal ja sobivas kohas jälle mööda. Ilm oli ilus, lipe hea ja esimene ring sai kuidagi väge kergelt ja kiirelt läbi. Paar kilti enne ringi lõppu öeldi kohaks 115. Ees oli just 10-ne grupp ja nende ees mõned üksiküritajad. Nii et koht 100 sees oli praktiliselt olemas. Teise ringi alguses sain neist kenasti mööda ja asusin järgmisi jälitama. Nüüd oli rahvast juba vähe hõredamalt, aga aeg-ajalt ka väiksemaid gruppe. Üldiselt keegi järgi ei tulnud, aga üks mees võttis sappa ja rippus nagu takjas. Venemäe tõusul sain vahe sisse ja arvasin, et thats it, aga kribis sunnik jälle kannule. Suusk liikus tal vähe paremini kui mul. Viimasel laskumisel läks mööda ja ei viitsinud mina sprintima hakata. Ees ja taga tühi maa, kulgesin rahulikult lõpuni.

Tallinna haldusreform

2009-02-19T10:02:00.002+02:00

Mul ei olnud erilist plaani selles asjas hääletada. Mul meeldiks, kui oleks vähem bürokraatiat, aga ma arvan, selle reformi idee ei olnud bürokraatia vähenemine ja ebavajalike ametikohtade kaotamine. Võim Tallinnas on niigi KE käes ja kardetavasti jääb sinna ka tulevikus. Pealegi ei loe need hääletustulemused niikuinii midagi.

Eile leidsin oma postkastist üleskutse selle reformi poolt hääletada. Minu postkastis, kus on peal silt AINULT TELLITUD POST. Vat siis ma asusin küll kohe hääletama ja reformi vastased said ühe toetaja juurde. Muidugi oleks võinud kasutada ka mitmeid mailiaadresse, aga tegelikult ei koti ju kedagi need hääletustulemused.

Tartu Maraton

2009-02-17T23:03:00.003+02:00

Jälle üks TM läbitud. Kui protokolli uskuda, siis minu jaoks juba 11. Stardinumber pole nii suur juba ammu olnud, trenniga kah nii ja naa. Ideaaleesmärk oli 100 sisse sõita, miinimum eesmärk paremini kui eelmisel korral ja rahuldav tulemus kusagile sinna vahele. Öösel sadas 5-6cm värsket ja ainult kaks jälge oli hommikul lahti tõmmatud.

Peale tavapärast stardirabelemist moodustus kaks rivi nendes kahes sõidetavas jäljes ja kõrvalt mööda minna oli üsna raske, sest kui enne laskumist jälge tagasi ei saanud, siis võis arvestada mitmekümne koha kaotusega. Kuni Matuni oligi selline rahulik kulgemine. Esimese 100 lootuse matsin maha. Matul koht 269.

Sealt edasi sai juba tiba vabamalt sõitma hakata. Kuna peale Harimäge tuleb pikk laskumine, siis teadsin, et võin seal pulsi punasesse ajada ja taastun pärast ära. Vajutasin üsna suurest hulgast mööda, aga ega ennast päris nii ikka liikuma ei saanud nagu oleks tahtnud. Tagant tuli IT, kellel number üle 600 ja läks mööda. No ta sõitis ennast 100 sisse ka. Niiet põhimõtteliselt oli see täiesti teostatav. Andes koht 239.

Sealt edasi läks väga hõredaks. Tükk aega rabasin üksi kahe grupi vahel üsna tugevas tuules. Kätte sain nad alles Kuutse juures. Seal koht 209. VL, kes vobshee 3000 juurest alustas, läks vahepeal mööda, aga eest ära palju ei saanud.

Jätkasin gruppide püüdmist, aga rahvast oli hõredalt ja sõitsid päris kiirelt. Peebul 202. Sealt Paluni läheb põhiliselt mäest alla ja suusk lippas hästi. Ühe päris suure jõugu sain kätte, nende seas VL ja veel paar tuttavat, aga eest ära enam ei saanud. Palus 181.

Edasi enam nii lõbus ei olnud. Vedasin seda kampa Palult Hellenurmeni ja siis olin ka omadega täiesti läbi. Ma ei tea, kas geel oleks aidanud või ei, aga tõenäolisemalt jäi asi rohkem selle taha, et polnud see aasta ühtegi üle 3h trenni teinud ja ega neid treeningkilomeetreid ülearu ka ei olnud. Hellenurmes veel 181, aga viimased 10km läksid väga raskelt. Kogu see kamp sõitis mööda, 5km enne lõppu oli mul juba üsna kama ka, kas keegi läheb mööda või ei, lugesin ainult kilomeetreid lõpuni ja need olid väääga pikad kilomeetrid. Kusjuures niimoodi poolkoomas sõites õnnestus ometigi mõnest mehest veel mööda minna. Viimane km oli eriti raske, sest seal ei olnud enam pressitud rada ka, ainult jälg värskes lumes. Läbi see sai ja lõpuks koht 198. Napilt 200 sisse.

Kokkuvõttes jäin tegelt üsna rahule. Nagu elu on näidanud sõltub koht põhiliselt treeningkilomeetritest. 500 km-ga võib 200 sisse ehk sõita, aga 100 sisse pääsemiseks peaks enne ikka 1000 selja taga olema. Kui lund ikka ei ole, siis ei treeni ka.

määrimine

2009-02-17T22:48:00.003+02:00

Keegi seda niikuinii lugeda ei viitsi. Niiet kirjutan määrimise ja sõitmise jutud eraldi. Kunagi ehk endal kasulik meelde tuletada.

Viimasel ajal on laisk olnud ja lasknud teistel oma suuski määrida. Paar korda on tehtud väga hea suusk, aga paar korda ka kalli raha eest kinni määritud. Kui nüüd teisipäeval üritasin löögile pääseda, siis olid juba kõvemate määrijate juures järjekorrad lukus ja hind ka seal 800 eegu kandis. Otsustasin ise määrida. Väidetavalt olevat küll raskesti määritav ilm olnud, aga kuna mul kotis väga suurt valikut ei olnud, siis panin alla seda, mis oma varudest sobivaim tundus. Lippeks Toko sinine LF alla, punane HF peale ja kõige otsa Briko 10.0 pulber. Määrisin ühtemoodi ära nii Atomicud kui Fischerid. Fischerid on küll kõvasti uuemad, aga märja ilma suusad ja väidetavalt pidavat neile kõige vähem meeldima veidi alla nulli värske lumi.

Pidamise poole pealt Stardi krunt ka veel Tallinnas alla ja siis laupäeval Otepääle. Seal kohe lipet testima ja selgus, et mõlemad paarid libisevad suht samasse auku. Pidamiseks tahtsin VR40 panna, aga seda mul just ei olnud ja Otepää Hawais ka ei olnud, aga nad pakkusid mulle selle asemel Holmenkoli -2..-6, mis just värske lume jaoks ja tundus sobivat. Mätsisin siis Fischeritele krundi peale 4 kihti Holmenkoli ja peale veel üks kiht Stardi -6..-15. Atomicudele 4 kihti VR45 ja üks kiht Holmenkoli. Uuesti testima ja lipe jälle suht võrdne kuigi Fischer tundus tiba erksam. Pidamise poolest oli Fischer palju parem. Märja ilma suusana on nad sügava kulbiga ja seega ka palju pikema pidamisalaga. Atomicud on palju pehmemad ja pidamisala tunduvalt lühem. Igastahes valik langes Fischeri kasuks ja ei kahetse. Ma ei tea, kuidas päris ees libisemine oli, aga seal kambas, kus mina sõitsin oli mul lipe ikka üle keskmise. Laskumistel sõitsin grupi eest ära. Pidas ilusti lõpuni.

Talv

2009-01-26T18:43:00.000+02:00

Valgejärve

2009-01-17T23:16:00.000+02:00

Aktiivmaja

2009-01-17T19:56:00.002+02:00

Nüüdseks on uues onnis üks kalendriaasta elatud ja tegin vähe energeetikaalast statistikat. Aasta keskmine energiakulu (küte) tuli 152 kwh/m2. Kui sinna juurde panna veel 24 kwh/m2 elektrit, siis kokku 176 kwh/m2. Ma jätaks elektri siiski kõrvale, sest see kulu sõltub põhiliselt sellest, kui tihti saunas käia. Lisaks läheb veel hulk elektrit välisvalgustuse peale, mis maja soojusbilanssi ei mõjuta.

Surfasin natuke netis ja leidsin mingid ehitusnormid (Energiatõhususe miinimumnõuded), mis näevad ette, et kortermajas ei tohiks energiakulu ületada 150 kwh/m2 ja eramajas 180 kwh/m2. Ma enda kuuti peaks siiski pigem eramajaks (kuigi juriidiliselt korteriomand), sest enamus seinu on ikkagi välisseinad ka. katus. Nii et selle normiga arvestades pole asi hull, kuid eelmine aasta oli üks väga sooja talvega aasta ja nende normide näol on tegemist maksimaalsete lubatud väärtustega. Samas teises kohas väidetakse, et suurem osa maju kisub üle 200 kwh/m2.

Väljamaal ehitatakse passiivmaju, mille energiakulu on 15 kwh/m2 (Saksa), aga neil on seal ikka jupp maad soojem kliima ka ja see 15 kwh/m2 käib kortermaja kohta. Strandberg tahab ehitada passiivmaju 50 kwh/m2. See tundub juba vähe mõistlikum suurus. Passiivmajal peaks seintes olema vähemalt 30 cm soojustust, katusel 50 cm ja 3x inertgaasiga täidetud selektiivklaasiga aknad. Lisaks veel soojusvahetiga ventilatsioon. Mul on seintes vast mingi 20 cm ja katuse all 30-40 cm, tavalised 2x aknad, projekti järgi selektiivklaas, kuratteab, mis tegelikult. Ventilatsioon kütab hoovi. Samas päiksepaistelise ilmaga võib kütte välja keerata. Lõuna poole on nii palju klaaspinda, et kütab ilusti ära.

Tegelt huvitaks teiste sellel sajandil ehitatud paaris- ja eramajade energiakulu, et oskaks võrrelda. Gaasi- ja elektrikütte puhul on selle arvutamine lihtne, puuküttega ilmselt keerukam, kuid ma arvan, et kusagilt leiab ka erinevat sorti puude kuup- või kantmeetri põletamisel eralduva energiahulga.

Noja siis veel see asi, et aastas kulus kütte peale 107 eek/m2 ehk siis umbes 9 eek/m2 kuus. Kõige suurem arve oli möödunud detsembris ca 18 eek/m2. Kui ma loen, et mõnedes korterites makstakse 45, siis olen päris rahul.

ööhüpped

2009-01-04T18:43:00.004+02:00

See siis ka nüüd tehtud. Õigem vist oleks öelda, et pimedas hüpped, sest kell oli nii 6 paiku, aga täitsa pime juba. Külma kusagil 10 kraadi kanti, aga hüppasime esimese hüppe 1200 ja teise 1500 pealt, nii et polnud hullu. Mõtlesin vähe, et kas minna oma varustusega või võtta õpilaskama. Otsustasin siiski suurema varju kasuks, sest kui peab maanduma pimedas kuhugile kuratteabkuhu, siis hea kui rohkem riiet pea kohal. Esimesel hüppel läkski spot vähe nihu, sest kuigi maa peal oli täielik tuulevaikus, siis üleval liikus vari tagurpidi. Sihtisin ilusti heinamaale, aga kuna all tuul ära kadus, siis jõudsin ikkagi küntud põllule ja olin päris rahul, et suurem kuppel sai võetud. Kuppel pidi olema Balance 260, aga selgus, et seal ranitsas oli hoopis Sabre2 210. No ega erilist vahet ei olnud. Ranits oli vedrumeduusiga, lennukis veel oli meeles, et rõngast käes hoida, aga avamisel viskasin selle ikka minema. Järgmisel hüppel Balance 280, seekord oli spot kõvasti vastutuult ja tagurdasin kenasti valgustatud alale.

Varustuse hulka kuulus veel Petzl-i pealamp, mille kiivri alla panin. (tavalise kiivri, mitte fullface) ja neptun, millel backlight 'on' pandud. Backlight läheb tal põlema alles vabalangemises ja põleb kenasti ka kupli all.

Täna veel üks päevane talvehüpe ka. Seekord hüppasin oma varjuga. Muidu täitsa mõnus, aga 2500 pealt tulles hakkavad ikka käed päris korralikult külmetama. Maa peal oli mingi -12, üleval ilmselt veel külmem. Pakse kindaid ei saa ka panna, nendega kehv igasugu sangade kallal opereerida.

Oli tore nädalavahetus.

varsti hakkame ööhüppama

2009-01-03T23:57:00.000+02:00

Aastavahetuse heietusi

2009-01-01T20:19:00.002+02:00

Peaks vist kah mingi eelmise kokkuvõtte ja järgmise prognoosid kirja panema. Mis siis huvitavat toimus? Majal on katus vahetatud, aed ümber ja kiviparkett kah maja ees. Lisaks veel köök, mullivann ja muud nipet-näpet. Katus oli tõesti kehvas olukorras ja selle vahetamine hädavajalik. Paraku polnud just suuremasi suvi katusetöödeks, aga sai tehtud ilma eriliste kahjudeta ja loodetavasti nüüd peab ka kenasti vastu. Kivid ja aed jäid suht sügise peale, aga nüüd on ka need valmis. Järgmisse aastasse jääb mulla toomine ja haljastus. Mõnda mööblitükki oleks ka juurde vaja.

Spordirindel läks nagu ta läks. Suusatada ei saanud ja see on ka aastalõpu suusatamistel tunda andnud, vorm on ikka nadi ja kõvasti vaja tööd teha. Eks paistab, mis sellest talvest saab. Jooksuga läksid võistlused enam-vähem samasse auku nagu eelmistel aastatelgi. Mõni võistlus paremini, mõni kehvemini. Üldine vorm sama nagu enne. Keskmine pulss on kuidagi madalamaks läinud. Sellise 5.20-30 tempoga alla 140, 5.00 juures veidi üle. Samas tundub, et ülemist otsa enam hästi kätte ei saa. Maksimumid jäävad alla 190. Mingil määral võib selle vist panna luuserdatud talve arvele, kus punasesse eriti ei jõudnud.

Hüppeaasta oli kasin. 51 hüpet. Mingit arengut siit muidugi tulla ei saa, pigem taandareng. Rootsis tundsin ka, et lendamine on tiba rooste läinud. Järgmise aasta plaanidesse kuulub Basic Camp. Ülejäänu sõltub juba ilmast, lennukitest, papist jne. Püüaks siiski rohkem hüpata kui see aasta.

Töö suhtes erilisi muutusi pole olnud ja pole ka ette näha. Üldiselt olen rahul, pappi võiks muidugi alati rohkem tulla, aga elab ära. Aasta lõpus sain JNCIA tehtud ja järgmise aasta plaanis on JNCIS. Päris palju suuremaid ümberkorraldusi on pooleli ja nende kohta tahaks järgmisel aastal 'tehtud' öelda. Kindlasti tuleb uusi asju jälle peale. Uut töökohta ei otsi, aga samas olen muidugi avatud headele pakkumistele.

Uusaastahüpe

2009-01-01T19:10:00.004+02:00

Tegelikult oli plaanis see hüpe teha öösel aastabahetuse ajal, kuid õhtul oli ilm suht nadi, pilved ja tuul, ning leiti, et ei maksa rohkem oodata ja korgiti pudelid lahti. Keskööl oli taevas selge ja tuul selline mõõdukas, nii et väike kahetsuseuss jäi närima. Praegu, aga on väga hea meel, et öösel ikkagi hüppama ei hakatud.

1. jaanuari hommik võttis vastu päiksepaiste, kerge külma ja kerge tuulega. Tuul tundus selline päris tasane. Aega võttis, aga asja sai ja poole ühe paiku olid kamad seljas ja lennuk läks üles. Murtsesin vähe visiiri jäätumise pärast, aga 30 sekiga ei tohiks asi nii hulluks ikka minna, et läbi ei näe. Ei läinudki. 2-way K-ga. Kokku, 360, kokku ja nii päris mitu korda. 1200 laiali, 1000 viskasin. Vari avanes ilusti ja kenasti pealttuule. Hüppasin 260 Balanciga, mis eriline vastutuult murdja ei ole. Algatuseks kohe tuule kontroll. Tundus, et vastutuult ei liigu, aga selg ees ka mitte. Kõrgus 400 ja maandumisalast nii umbes 200m vastutuult. Mõtlesin, et kui ühe 360 teen, siis jõuan päris õige koha peale. Ei jõudnud, liikusin päris hea hooga selg ees allatuult. Küntud põllu peale ei tahtnud, triivisin ilusa lumise heinamaa poole. Maandumine ka tagurpidi liikumise pealt, väike selili lohisemine, mille ühe piduriga kiirelt ära tapsin. Tõusin püsti, panin pidurid kinni ja hakkasin troppe kokku kerima. Siis see sunnik võttis tuule järsku alla ja läks. Jooksin järgi. Sammud läksid järjest pikemaks ja kõrgemaks, kuni ühel hetkel olid jalad äkki meetrike maast lahti ja vari tahtis veelgi tõusta. Tõmbasin ühe piduri lõpuni alla, vari daivis maha ja mina kõhuli lumme. Nüüd tirisin pidurit nii, et sain kupli serva kätte ja käkerdasin varju kiirelt kokku.

Juba enne nägin I-d dubi taga üle põllu sõitmas. Kala jõudis minu juurde, ütles, et I on ilmselt kõvasti katki, kui ta niimoodi juba pikemat aega lohiseb. Viskasin varju maha ja lidusin talle järele. Saabastega mööda lumist põldu joosta ei ole sugugi kerge. Vahepeal vahe vähenes, aga siis ta pani jälle eest ära. Liug lõppes ühe talu juures, kui dub õunapuusse takerdus ja I ise aiapostist kõvasti kinni asi. Õnneks oli ta suht-koht ok, kui mõningased lohisemistulemused välja arvata. Mõningaste pingutustega õnnestus ta rakmetest kätte saada (kuppel tiris ikka veel) ja lõpuks ka kuppel puu küljest maha võtta. Kõhupealne varu oli suht ribadeks. Tema käes on nüüd konkurentsitu Eesti rekord kupli taga lohisemises. Ma arvan, et ca 2km üle põldude ja heinamaade.

Valgehobusemäel

2008-12-28T17:49:00.001+02:00

2008-12-20T14:19:00.000+02:00

täna jätkus tammi ehitamine

2008-12-14T18:08:00.000+02:00

2008-12-13T13:40:00.000+02:00

2008-12-13T01:25:00.000+02:00

Tegelikult ma lihtsalt harjutan uue telefoniga blogimist

uus telefon

2008-12-13T01:13:00.000+02:00

JNCIA

2008-12-13T00:37:00.002+02:00

Otsustasin jälle sertifitseerumise okkalisele teele asuda. Seekord Juniperide alal. Vaevaga saavutatud Cisco serdid on nüüdseks kõik aegunud. Vahepeal mõtlesin resertimisele, aga mulle eriti ei meeldi enam see cisco serdinduse värk. CCDA eksam oli rohkem ideoloogiline kui tehniline. Pead teadma mitte seda, kuidas on õige midagi teha vaid cisco recommended way-d selle tegemiseks, mis pahatihti ei lange sugugi kokku industry best practicega. Ajama omale pähe kõikvõimalike plokkskeemide kastides olevat teksti jne. Igastahes nüüdseks olen liikunud kõvasti Juniperi poole ja olgem ausad, suuremad telcod kasutavad oma backbone peal just junipere mitte enam ciscosid.

Anyway sai ca 500 lk pdf-i läbi töötatud ja eksam tehtud. 90% peale (passing score 70). Järgmiseks tuleb JNCIS, see saab juba tummisem tükk olema, aga ehk saab enne nädalakese Amsterdamis veeta advanced kursusel.

väravad kah nüüd ees

2008-12-06T13:56:00.004+02:00

Onn on nüüd peaaegu aiaga ümbritsetud. Eelmisel nädalal said lõpuks ka väravad ette.

Täna tegelesin tammi ehitamisega, et mööda tänavat alla voolav vesi ära ei uputaks vaid ilusti drenaazhi voolaks. Kui homme käru saan, siis saab veel veidi täita.

Esimene lumi

2008-11-23T21:19:00.005+02:00

Tuleb, tuleb...suusad on juba määritud. Eks näis kauaks seda lund kestab.

Kaablitööd

2008-09-29T19:38:00.003+03:00

Peale jooksu sisustasin aega katkise kaabli välja kaevamisega. Arvasin, et on sealt katki, kus peale pinnase koorimist kõri väljas oli, aga selgus, et hoopis 2m eemalt, täitsa sillutusala servas. Keerasin näpuga kondid uuesti kokku ja voila, ühendus internatsionaalsete telekommunikatsioonivõrkudega oligi taastatud. Tähemees lubas esmaspäeval parandama tulla, aga kui ma pühapäeva õhtul maalt tagasi tulin, siis oli asi juba ära parandatud.

Rahvajooks

2008-09-29T19:19:00.005+03:00

Üle pika aja proovisin 10-t joosta. Alustasin reipalt 3.30-3.40 tempos, aga juba peale 2 km tundsin, et see vist on natu liiast. Minu esialgne plaan, A kannul rippuda kukkus läbi ja pingutasin, et alla 3.50 saada. Tegelt asi ei olnudki nii hull, kui siis tundus, sest esimene pool distantsi läks eamuses ülesmäge. Teine pool läks laugelt alla, pulss ei olnudki suurem asi, seal 185 kandis, aga no ei saanud jalgu kiiremini liikuma. Annab tunda, et eriti kiirendusi ei ole teinud. Kokkuvõttes 37.39 jäi loodetule küll tiba alla, aga 3.45/km tegelt miski väga paha tulemus ka ei ole.

>

Sillutis

2008-09-26T20:09:00.009+03:00

Lõpuks on saabunud see suur aeg, kui sillutis mu hoovile hakkab jõudma. Negatiivse poole peale tuleb kanda telekapildi ja interneti kadumise. Oleks ikka pidanud selle kaabli sügavamale kaevama...